HELENI BLOGI | Issand, mida ma teen? ISSAND, MIDA MA TEEN!

Helen Tootsi, kes on varasemalt teinud kaastööd ajakirjale Anne & Stiil, kirjutab meile oma elust LA's, kus ta töötab elustiilifirmas kliendihaldurina.

Issand, mida ma teen? Issand, mida ma teen? ISSAND, MIDA MA TEEN!
Ma olen kolmkümmend üks aastat vana. Terve mõistuse juures olevatel inimestel on selle aja peale pere.

Pulss on vere nii kiiresti ringlema peksnud, et tunnen, justkui sulaksid soonte seinad. Kõrvus kohiseb. Vaatan oma tudisevaid, kergelt praguneva küünelakiga küüsi ja mõtlen - mida kuradit ma jälle olen korda saatnud. Istun lennukis ja vaatan, kuidas Londoni Big Ben ja ilmaratas vaikselt tusaste pilvede taha maha jäävad. Pööran pilgu vasakule, mu kõrval istub keskealine naisterahvas, kes on juba unemaski silmile tõmmanud ja ennast muusika rüppe lukustanud. Kaksteist tundi - täpselt nii kaua pean istuma ühel kohal ja proovima mitte peast segi minna. Miks? Kuidas? Kas ma tõesti lendan praegu elama teisele poole maakera? Kas tõesti saavad järgnevad 12 tundi lendavas plekkpurgis minu sillaks vana tuttava ja uue hirmutava elu vahel? Kõhus keerab. Võibolla hommikul söödud jogurtist, aga võibolla sellest, et ma flipin vaikselt sisemiselt kõhulahtisuseni, sest ma ei tea, missugune on homne. Mul pole aimugi, mida tähendab iga päev päikesepaistel tööle jalutada, palme vaadata või ette kujutada jõule ilma lume ja pakaseta. See on ju nii... sürreaalne. Kõik see pole ometi ju päris! Tunnen, nagu tahaks kohe kiirelt lennukiukseni joosta ja sealt välja viskuda. Selle asemel urgitsen kotist nohurohu ja pihustan oma tatised sõõrmed meditsiinilist möksi täis, et umbses lennukis oleks võimalik vihmases Londonis külge poogitud külmetusega kuidagigi hingata.

Kõik juhtus nii kiiresti. Nii ootamatult ja täiesti tühjast kohast. Kolm ja pool nädalat. Täpselt nii palju anti mulle aega otsustamiseks ja elu kokkupakkimiseks. Ma vist ei suutnudki selle aja jooksul päriselt mõelda. "Mis tunne on? Oled elevil?" uuriti mu käest umbes üheksa korda päevas. MA EI TEA! Kas mul peaks olema ainult üks tunne? Ma ei tea, tõesti ei tea. Imelik on. Hirmutav. Põnev. Teadmatus. Appi, palun ärge küsige!
"Tsau, mis olukord sul nüüd on?" küsis Facebookis mu Austraalias elav vend nädalajagu tagasi.
Tol hetkel oli mul suure stressi tulemusena keskkõrvapõletik, palavik, lümfisõlmed ploomisuuruseks paistetanud. Teekruus käes, istusin teki all voodirežiimil. Väljas ladistas sadada, justkui oleks viimnepäev kätte jõudnud. Mõtlesin, et KUI nädalavahetuseks enam-vähem terveks saan, lähen Pariisi. Kui ei saa, viskan kuu aega tagasi ostetud rongipiletid prügikasti. Mu seinale oli jäänud üks suur print, mille sõbrad mulle magistrantuuri lõpetamise puhul kinkisid. Olen peaaegu pooled oma asjad annetanud heategevuseks, maha müünud Nike'i tossud ja ekspeikalt kingituseks saadud drooni. Suutsin vaid mõelda, et 10. septembril umbes pool neli pärastlõunal väljub Heathrow' lennujaamast Virgin Atlanticu lend, mis maandub peale kella seitset õhtul kohaliku aja järgi Los Angeleses. Kui mind piirilt tagasi ei saadeta, siis proovin, missugune see talv sealpool maakera välja näeb. Olen hetkel suhteliselt vaene, väsinud ja endiselt veel kõrvapõletikus, aga nii katki, et ühtegi paremat mõtet pole. Vuristasin oma maanilise sisemonoloogi Facbooki kirjanurka ja küsisin vastu: „Kuidas see kõlab su üle kolmekümneaastase umbejooksnud vanema õe kohta? Eeskuju missugune, ah?!"

Kordan endale vaikselt aina uuesti ja uuesti, et lähen ainult korraks. Kaua ei jaksa enam välismaad taluda. Koju tahaks... Aga üks viimane haak veel. Mul ei ole rind rasvane ega elu pole lill. Ma pole kakskümmend, pole enam kolmkümmendki, olen veel rohkem. Selles vanuses inimesed abielluvad, lahutavad, ostavad maju, saavad lapsi, saadavad lapsi esimesse klassi, juhivad firmasid ja vahetavad välja oma kolmanda auto. Mul pole ühtki nendest asjadest. Firma on. Aga see on pea igal eestlasel. Isegi autot pole. Mul on sülearvuti, üks maal, telefon, krediitkaart, õppelaen, espressokann ja kolm kohvritäit riideid. Mul on imelised sõbrad ja armastav perekond ja mul pole mitte midagi kaotada. Ja ma pole elus ühtegi otsust nii valulikult vastu võtnud. Mis see on, mis teeb inimesel juurte kiskumise kuskilt, mis pole isegi kodu, nii raskeks? Isegi kui see hirm muutuse ees ei halva. Mis hirm see siis on?

Lennuk rappub ja tunnen, kuidas seest kõik keerab. Hingan rahulikult sisse ja sulen silmad. Kaheteistkümne tunni pärast maandun elu uues peatükis. Surun kõrvatropid kõrva ja otsin Ed Sheerani viimase albumi oma iTunes'i menüüst üles. Kaksteist tundi. Sulen silmad. Kaksteist tundi. Tiktak, tiktak, tiktak... Näis, mis edasi saab, kui kaks jalga turvaliselt maa peal.