Elu ilma pakenditeta | Kas ilma kilekottide ja pakenditeta on tõesti võimalik poes käia ja toitu koju tuua?
Küllap on paljud meist vaadanud prügikotti ja ohanud: eile ju alles viisin välja, kuidas see täna jälle täis on? Juba neli kuud pakendivaba elustiili harrastanud Kadri Kaarna (26) räägib, kuidas prügikotiorjusest pääseda.
Kadri jäätmevaba elustiili eksperiment algas 17. aprilli õhtul, kui koju jõudes ütles ta endale esikus: aitab, mida ma venitan! Kohe postitas ta ka sotsiaalmeediasse lubaduse, et väldib kuu aega ühekordseid plastpakendeid.
“Mõtlesin, et teen kohe täiega, suure kirega, nagu mulle ikka meeldib asju ette võtta,” meenutab Kadri. Lubatud kuust on märkamatult saanud neli, sest üks kuu möödus väga kiiresti ja selle ajaga ei saanud paljud kodukeemia- ja hügieenitarbed otsa, samuti oli kuivainekapis veel küllalt varusid.
Nüüdseks on Kadri loobunud kahest algselt plaanis olnud sammust: et väljas ei söö ja teiste toitu ei tarbi. “Sotsiaalne suhtlus on väga oluline ja neid kaht reeglit järgides oleksin sõpradest ilma jäänud,” selgitab Kadri. Nii et külla minnes võtab ta küll omatehtud snäkid kaasa, aga ei kirtsuta nina ka teiste toodud kraami peale.
Nelja kuu jooksul on Kadri ostnud kaks pakendatud toodet: pudeli äädikat ja topsi kookosõli. Prügikonteinerisse on ta pidanud viima kaks leivakotitäit prügi, needki peamiselt enne aprilli ostetud asjade pakendid.
Blogima hakkas Kadri alles hiljem. Tema Facebooki-sõnumi peale hakkasid sõbrad-tuttavad uurima, kuidas pakendivaba kuu edeneb. Siis mõtleski Kadri, et hakkab pidevate selgituste andmise asemel blogi pidama.
Rahateenimise surnud ringid
Kuigi Kadri nimetas oma eksperimendi pakendivabaks, on pakendid ainult väike osa tema elustiilist. “Kui mul õnnestub natuke inimeste teadlikkust kasvatada, siis olen rahul,” ütleb naine. “Tahan rääkida asjast positiivse nurga alt – et looduslik elustiil on tore ja lihtne. Kui me ei raiska materiaalseid asju, ei raiska me ka oma aega. Lihtsas eluviisis on väga palju küllust.”
Kadri räägib, et meie praegune elu- ja tarbimisviis on tekkinud alles viimase paarikümne aastaga ega ole jätkusuutlik. Midagi peab muutuma: “Usun pisiasjade jõusse ja sellesse, et ka mina saan midagi ära teha.”
“Kõige tähtsam on aeg, aga olulised väärtused on ka puhas keskkond ja tervis. Neid ei saa enam tagasi, kui need juba kord on hävitatud,” räägib Kadri. Enda ümber näeb ta väga palju surnud ringe, kui inimesed kulutavad oma väärtuslikku aega, tehes tööd, et maksta kinni selle sama töö tegemisest põhjustatud kulutusi. “Teed ületunde, pole lapse jaoks aega ja ostad talle selle kompenseerimiseks kalleid mänguasju – makstes nende eest sellesama ületundide eest saadud rahaga,” toob Kadri ühe näite. “Või töötad, et maksta auto eest, mida kasutad peamiselt tööl käimiseks.”
