Suve olin veetnud igasugust jama näost sisse ajades. Hispaanias matkamine tõi kaasa lademete viisi saia, liha ja friikartuleid. Järgnenud kolm nädalat malevarühma juhtides koosnes ninaesine peamiselt kombinatsioonidest kartul + (hakk)liha ja makaronid + (hakk)liha. Salatit sai kõrvale haugata minimaalselt. Tulemus: suve lõpuks polnud enesetunne mitte lihtsalt raske, vaid ka loid. Mõtted ei liikunud, ise ka enam suurt liigutada ei viitsinud.

Ühegi dieediga ei olnud ma varem kokku puutunud, üleüldse tundus piirangute seadmine toidule totter. Kui aga sain Anne & Stiili toimetuselt pühaliku toitumisülesande ja mõtlesin võimalusele süüa kuu aega puuvilju-köögivilju, hakkas suu vett jooksma ning kepsakad arbuusid lõid vaimusilma ees tantsu.

Kõigepealt sain kokku toortoiduprojekti Paradiisi Maitse läbiviijate Mariini ja Elisaga, kes pakuvad koolitusi, toitlustust ning muu hulgas aitavadki inimestel läbi viia 30päevast toortoidukuuri. Tüdrukud lubasid mind kuu jooksul toortoidu alal kantseldada.

Esimene nädal

Enne eksperimendi algust mõtlen sujuvale üleminekule tavamenüült toortoidule. Aga jõuan hoopis sujuvalt Vesivärava grillini ja väljun sealt õhtul enne eksperimendi algust mahlaka hamburgeriga.

Esimest katsepäeva alustan kolleegi ust kraapides, et temalt kuuks ajaks mahlapressi laenata. Seejärel sean sammud Keskturule, kus selgub, et söögimoona tassimine on paras trenn. Arbuus, mustikad, vaarikad, õunad, maasikad, porgandid, kurgid, apelsinid, pähklid... Osteldes meenutan Mariini ja Elisa soovitusi: süüa tuleb palju ja ainult asju, mis maitsevad. Toored kaalikad soovitasid nad lahkelt sinnapaika jätta. Ei kõla just piinalaagrina, või mis?

Esimene õhtu lõppeb paraku sellega, et pea tuikab kergelt ja hirmus väsimus ründab. Teine õhtu on põnevam: õhtuks on organism jõudnud faasi, kus käin vannitoa vahet ja kallistan heldinult WC-potti. Mõtlen, millesse ma end küll seganud olen ja kuidas on võimalik, et süütud puuviljad niimoodi mõjuvad. Surun hambad risti – toortoidutüdrukud hoiatasid, et mürkainetest puhastumise nähud võivad koguni nädala kesta. Säärane väljavaade sel hetkel muidugi rõõmu ei paku, aga õnneks on kolmandast päevast alates elu nagu lill.

Minu toortoidukuu kasvatab umbusumüüri tuttavate hulgas. Parim sõbranna kahtlustab, et minust saab ajupestud zombi. Ema telefonikõnest jääb mulje, et tõenäoliselt võin varsti, valge lina üll, surnuaia poole astuma hakata. Päh!

Toortoitumise puhul rõhutatakse sageli, et toiduga peab kaasnema vastav elustiil ehk piisav liikumine. Kuivõrd võtan eksperimenti tõsiselt, siis hangin spordiklubi kuukaardi ja vihun algatuseks tunnikese zumbat. Hihii, nii naljakad liigutused! Aga võib-olla on asi hoopis minu graatsilisuses, mis sarnaneb rohkem kašeloti kui gaselli omaga?

Tavapärase toitumise puhul moodustavad lõunad-õhtusöögid ja nende ettevalmistamine (kas retseptide otsimise või söögikoha valimisena) päris suure osa mu igapäevaelust. Mulle meeldib see protsess – mõelda, mida süüa-juua, otsida uusi kihvte kohti, veeta seal sõpradega aega. Söömisel on arvestatav roll sotsiaalses elus. Teisalt on see samamoodi ka toortoitlaste puhul.

Nii lõpetangi esimese katsenädala toortoidufestivalil, kuhu Elisa ja Mariin mind vabatahtlikuks möllivad. Üritusega kaasnevad loengud, jooga, meditatsioon jms. Festivalil on puuviljad pidevalt käeulatuses, lisaks n-ö ametlikud toidukorrad. Kui arbuusile ning kuivatatud peedi- ja kõrvitsaleivakestele ning erinevatele määretele olen valmis oodi kirjutama, siis suvikõrvitsaspagetid minus esialgu suurt vaimustust ei ärata. Olge nüüd – miks neid üldse spagettideks nimetatakse? Spiraallõikur ei tee veel suvikõrvitsast makarone! Puuviljade lõikumise ja söömise kõrval on küllaga aega kuulata nii esinejaid kui ka teisi festivalil osalejaid ning nende lugusid. Enamik inimesi säravad nagu pühademunad ja on toredad ning sõbralikud.

Festivali lõpul leian end mõtlemas, kas ma olen kogu elu valesti elanud?! Tunnen end kanalas hiiliva rebasena, kes hirmsasti tahaks natuke aega ka kana olla. Kuidagi veider tunne on. Üheti hõljuks nagu õhus, sest olemine on kerge, aga miskipärast kaasneb sellega lõksuaetud looma tunne. Kuidas on võimalik, et elataksegi vaid puuviljadest ja aedviljadest? Nimetatakse ju kokandustki aeg-ajalt kunstiks, see on ilus. Veinid on ilusad. Miks peaks ilma selle kõigeta parem olema? Ma ei suuda end kuidagi veenda, et toore toidu söömine võiks täielikult seda rõõmu asendada, nii et ma vist ikka olen nõus tegema tervise arvelt väikeseid järeleandmisi...

Teine nädal

Närin päevad läbi arbuusi, banaane, vaarikaid, ploome ja India pähkleid ning joon värskelt pressitud apelsinimahla. Vihun õhtuti erinevaid trenne teha ja üritan köögis pealetungi alustanud äädikakärbeste-maffiale massimõrva korraldada. Mul on parajasti puhkus ja selle võrra palju lihtsam toorrežiimist kinni pidada.

Nädala lõpul ootab ees toortoiduõhtu. Solidaarsusest jätavad sõbrannad veinid koju ja toovad kaasa hunnikute viisi apelsine. Menüüs on värske apelsinimahl, avokaado-lillkapsa-paprikakreemiga kurgikettad, suvikõrvitsapasta tomatikastmes, banaani-datlijäätis, puuviljakook. Erinevalt imeheast magusast kraamist ei veena soolased toidud seltskonda sugugi. Üks sõbranna võtab järelejäänud tomatipasta kannuga kaasa, et sellest hommikul soe tomatikaste valmistada, mida päris pastaroas kasutada. Tee peal jõudis ta kuuldavasti hoopis kõrtsi, tellis viina ja tegi tomatikastmest Bloody Maryt.

Kui ühel päeval keegi ka pakub hirmus häid saiakesi, siis hammustan huulde ja haaran kotist järjekordse banaani. Samasugune ahvatlus ründab nädalavahetusel Alutaguse seikluspargis. Turnin paar tundi puude otsas ja seejärel, maa peale naasnuna, näen last suure koorejäätisega. Mis seal salata, kaalun tõsiselt võimalust laps põõsasse visata, olles enne talt muidugi jäätise käest kiskunud ja seda limpsides õndsalt ohutusse kaugusesse jooksnud...

Kolmas nädal

Uurin internetist toortoitlaste gurmeeretsepte. Veider – enamik toorgurmeevärki näib vähemalt nimetuste poolest tähendavat, et üritatakse midagi võltsida. Munasalatit, leiba, riisi, kohupiima, majoneesi, erinevaid juuste jne. Sama müstilised nagu tava-taimetoitlaste võltsviinerid ja -šašlõkid.

Ent siiski, toorkoogid kipuvad eriti head olema... Kui kosmeetilistesse detailidesse laskuda, siis igasugune magus mõjub mulle nii, et suurema koguse manustamise järel on seda mõne aja pärast näost näha. Vinnid tulevad, noh. Ma lihtsalt ei tee sellest eriti välja, sest magusat süüa on mõnus. Aga kui katseks juustukooki võltsisin ja sellest rasva- ja magusapommist (suurema osa moodustasid erinevad pähklid, datlid, tassitäis mett ja kookosrasv) lõviosa nahka pistsin, jäi nägu siledaks kui beebi pepu.

Ühel hommikul ärkan vastiku valuga kasvuspurti tegevas tarkusehambas. Ootan paar päeva, aga seis läheb järjest hullemaks. Toortoituv sõbranna, keda sel ajal kohtan, ohkab hambavalust kuuldes, et tema jaoks on toortoidu pea ainus miinus see, et auke on mitu korda rohkem kui varem. Muudkui matsutad erinevaid asju ja hambad ütlevad, et neile see ei meeldi.

Neljas nädal

Asun taas retsepte katsetama. Toortoiduõhtu 2 toob kaasa mitmed õnnestunud road, aga selle naelaks kujuneb hoopis minu magus "meistriteos". Suudan kokku keerata koogi, mis näeb välja imeilus, aga mekib nagu pesuvahendi ja peki segu. Miskipärast ei tunnista keegi end sellise maitsekombinatsiooni austajaks.

Puhkus on läbi ja istun taas igapäevaselt kontoris. Tuvastan ühtäkki, et toidu kaasatassimine ei ole üldse nii mõnus kui kodus käe välja sirutamine ja millegi patuselt maitsva haaramine. Pärast tööd üritan ühtelugu sattuda Bestsellerisse. See on ainus koht Tallinnas, millel on korralik toortoidumenüü ja minust on saanud sealsete norirullide salafänn (kuigi eks ma ikka salaja unistan päris sushist). Olen kohvist nädalaid eemal olnud, aga avastan alles nüüd suurepärase asendaja – kohviku energiapallike täidab nimes antud lubadust enam kui küll. Südant samas liiga kiiresti lööma ei pane ja väsimus jääb ka ära.

Olemine on katse lõpuks igati muhe. Kleidid, mida olen kurbliku näoga oma riidekapis vaatamas käinud, mahuvad selga ja ilmneb, et arbuusidest ei ole lihtsalt võimalik isu täis süüa. Üllataval kombel ei osutunudki 30 toortoidupäeva Kolgata teeks, vaid üsnagi lihtsasti läbitavaks seikluseks.

Päev pärast eksperimenti

Jalutame sõbrannaga hommikuses Tartus. Jahe päike paistab mõnusalt. Istume kohvikusse ja tellime jäätisekokteilid ploomimahlaga. Luristame pikalt ja mõnuga. Süümepiinu ei tunne.

Reeglid 30 päevaks toortoidul:
* Väldi loomseid toite (liha, sh kana, kala, piimatooteid).
* Toortoit on see, mida ei ole kuumutatud üle 42–48 kraadi.
* Väldi töödeldud, rafineeritud toite.
* Söö puu- ja aedvilju, pähkleid, seemneid.
* Söö ainult seda, mis maitseb. Kui maitseb arbuus, söö palju arbuusi jne.
* Järgi hooaega, siis on viljad kõige värskemad ja toitvamad: kui on õunaaeg, söö õunu. Kui poes on hurmaa, söö seda.
* Loobu soolast või tarvita seda võimalikult vähe.
* Väldi ülemäärast pähklite ja seemnete söömist, kuna liigne rasv ei ole hea. Piisab 1–2 peotäiest päevas.
* Ideaalne vahekord on 80% süsivesikuid, 10% valku ja 10% rasvu päevasest kalorihulgast.
* Enamik kaloritest (90–95%) peaks tulema värsketest puuviljadest, mitte pähklitest, seemnetest, avokaadodest. Söö küpseid vilju!
* Väldi õlisid, kuna need ei ole terviktoidud, vaid 100% rasv.
* Tervislik toit ei võrdu veel täiusliku tervisega. Väga olulised on head emotsioonid, vähene stress. Samuti piisav füüsiline koormus, puhas vesi ja õhk, päike jpm.
* Keha vajab tavatoidult toortoidule liikudes üleminekuaega. On tähtis, et tunneksid end hästi ja õnnelikuna.

Näitajad:
kaal enne 73,3 kg, pärast 68,7 kg.

Nädal pärast eksperimenti.

Viimasel toortoidunädalal veetsin päevi, mõeldes ilusast valgest kohast (kalast, mitte ruumist – on alles nimi sel kalal!). Ja mis salata, esimese asjana selle järele kalarestorani ka lippasin.

Nüüdseks olen nädalajagu tavatoidul olnud. Kui varasemaga võrrelda, siis rämpsu poole kisub kõvasti vähem ning selle võrra rohkem on menüüs esindatud puu- ja juurviljad. Tagasitulekut tavatoidu juurde muidugi kartsin. Selle põhjal, mida lugenud olin, maalisin silme ette koletuslikke Picasso Guernica-stiilis õuduspilte. Aga ausalt öeldes on vähemalt esialgu nii, et kuigi nahk ütleb, et puuviljatoidul olla oli ägedam, siis näiteks tööl on mul tavatoidulisena oluliselt mõnusam tunne. Jõudu ja energiat on tegutsemiseks rohkem, kui oli kilode kaupa puuvilju õgides.

Piirasin enda kahtluste ja kõhklustega ka oma perearsti. Tema arvas, et keha mõjutab suurel määral vaimne stress. Kui teatud toitumine loomulik ei tundu ja ennast millegi arvelt vägisi piirata tuleb, siis tõenäoliselt mõjutab just see keha kõige halvemini. Inimene on tervik – vähem stressi, parem elu. Lähtun sellest ja võtan nüüd ühe LaMuu jäätise. Süümepiinu ei tunne. 

Vaata ja loe: Jenna Norwoodi 2006. aasta dokfilmi "Supercharge Me! 30 Days Raw",
"80/10/10 dieet"

Artikkel ilmus esmakordselt ajakirjas Anne & Stiil 2013. aasta oktoobris.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid