HELENI BLOGI | Eelmisel nädalal sadas vihma!

Sama hästi oleks võinud ka taevamannat või kullapuru taevast alla pudiseda. Või žiletiteri. Põhimõtteliselt põhjustaks kõik sama reaktsiooni. Kuna kliima on siin suhteliselt kõrbelaadne, siis vihm kui selline on ime, mida oodatakse sama palju kui kardetakse.

Ma ei oskagi öelda, mis oleks eestlasele samaväärne võrdlus ilma osas - mida siin sadu tähendab. Ehk süva-veebruari jäine ja kõike mattev lumetorm oleks paslik võrdlus, mis tekitab sarnast paanikaseisundit. Naljakas on kohalikke jälgida. Hetkeline rõõm, mis silmist vastu särab selle üle, et lõpuks saab põuast pisut leevendust ja maapind looduslikult niisutust, asendub üsna kähku tardunud hirmuga: kuidas ma tööle saan!!? Väljas ju ....SAJAB! Kõik räägivad, kuidas vihma on tarvis, aga kui vesi mööda tänavaid alla vuliseb ja taevast kaela ladistab, otsustatakse, et tuleks tuppa jääda ning liiklusesse nina mitte pista. See oleks ju lausa eluga riskmine! Käsi südamel tõotan, et ei valeta - päriselt ongi nii. Kuigi ei tasu üldistada, sest paanika-Jaanikaid leidub igas riigis omajagu. Toredalt koomiline on see veehirm, samas kui järjekordne maavärin natukene jalgealust võdistab, siis kohalikud lihtsalt vaatavad, et pliiatsid laualt maha ei kukuks ning ilma silmagi pilgutamata jätkavad oma sekundiks pooleli jäänud tegevust. Vihm = paanika, maavärin = pisut tüütu.

Suur hulk inimesi peab seda märga loodusnähtust liiklemiseks ohtlikuks. Ilmselt ei tohiks kohalikku siinjuures hukka mõista - teades, et ta elab linnas, kus sademeid on aasta peale kokku vähem kui 400 mm, millest juulis heal juhul langeb 7 mm. Kurjuures päikest on näiteks juulikuus koguni 360 tundi. Seda fakti arvesse võttes poleks ma ilmselt tohtinud ka ebaviisakalt naerma turtsatada, kui kohtasin tänavat ületades paarikest, kes 24 soojakraadi juures kurgumulguni kinni nööritud puhvjopesid kandsid. Kullakesed! Nii nunnu! Aga... vihm teeb küll pisut märjaks, aga sellise temperatuuriga külmetama hakata oleks suhteliselt andekas. Kusjuures, kõigi puhvjope intsidentidega seoses olen täheldanud, et vahet pole, mis riigis elad, inimesed igisevad ilma üle ikka samamoodi igas maailma nurgas. Kus on liiga külm, kus liiga palav, siis mõnes kohas on põud, kui teises kohas ladistab pidevalt. Kui aga põuaperioodil tuleb vihma või on südatalvel järsku 17 kraadi sooja, siis on jälle kõik valesti. Jäämäed sulavad ja kõrbed muutuvad veel kuumemaks. Ükskõik, mis pidi see olukord siis on, tundub, et õiget lahendust ei eksisteeri.

Üldse on kogu see ilmavärk mulle kui nelja aastaajaga harjunud põhjamaalasele veidi kummastav. Praegu valitseb Californias põud ja kõik elav kuivab häirivalt kiiresti. Sõbrad Eestis ja Inglismaal muudkui sõnumineerivad, et oh, kui mõnus sul seal päikeses on! Et kindlasti oled juba päevitunud ja õnnelik. Jah, meil on päike. Kogu aeg on, aga see ei tähenda seda, et sellega kaasneks päevitus. Kontoritöötajal on nägu endiselt valge ja nädalavahetuse jooksul üritad ära teha kõik need asjad, mis nädala sees tegemata jäid, nii et rannas peesitamiseks aega napib. Tulles aga tagasi ilmajutu juurde, siis võiks ju arvata, et käin tööl plätudes ja õhukese suvekleidiga. Onju?! Vale! Kohalikel on huvitav komme konditsioneerist sõltuvuses olla. Kuumaga on see täiesti arusaadav ja möödapääsmatu vahend - ma ei kujuta ma ette, kuidas oleksin muidu viimase 33-kraadise nädala üle elanud. Tundub, et rahvas siinpool maakera armastab ekstreemsust. Mitte ainult übersuured portsjonid ja mega-hüper-kombo-Starbucks jääkohvi topsid, vaid ka hiiglaslikud temperatuurid ja kliendikaebused. Kuna väljas on kogu aeg hästi palav, siis on kontorihoonetes, poodides ja muidu igasugu esindussalongide konditsioneerid vaikimisi põhja lükatud. Tulemuseks on see, et 20-minutilise tööle jalutamise kestel hakkan higistama ja esimese poole tunni jooksul kontoris haaran kampsuni, sest muidu tõmbuvad küüned siniseks. Korraks mõtlesin, et äkki on asi minus? Et mine tea, eestlane ei pea ju suurt lugu konditsioneeritud õhust ja tekitab palava ilma korral lihtsalt tuppa tuuletõmbuse. Paari päeva pärast märkasin, et ka kolleegidel olid pusad seljas ja kiunuti selle üle, et jube külm on. Vantsisin peremehelikult kontrollpaneeli juurde ja timmisin temperatuuri talutavamaks. Kaks tundi hiljem oli häda, et kuulge, ikka pisut palav on, kampsuni peab seljast maha ajama, äkki peaks konditsioneeri ikka jahedamaks kruttima?! Mine võta siis kinni. Väljas on nii kuum, et öösel ei saa isegi akent lahti teha, sest kuum tuleb sisse, aga kontori siseruumides nii jahe, et peab kampsiku järgi krahmama. Tahaks siinkohal oma hukkamõistvaid põhjamaa silmi pööritada! Nokk kinni, saba lahti!

Kui uurisin sõpradelt, kas oleks talvel huvi mägedesse suusatama minna, siis vaadati mind näoga, nagu oleksin just kassipoja ära nülginud. "Segi läksid kuumaga või? Miks peaks keegi tahtma vabatahtlikult lumme minna?" jõllitas kolleeg mind üllatunult. No ma ei tea... kõige lähem suusatatav ja lauatatav küngas on LA-st umbes kahetunnise sõidu kaugusel. Selline Tallinn-Tartu ots, mis see siis ära pole. Küsisin, et kas nad siis kunagi suusatamas ei käi, mille peale vastati, et noh, kui, siis võibolla kaugemale. See oli minu jaoks üllatav - miks lihtsalt nädalavahetuseks või kasvõi üheks päevaks ei minda? Vastuseks sain, et kes see siis oma tagaaeda ikka läheb. No mina isiklikult kavatsen seda tagahoovi täiega lüpsta. Kasvõi üksi! Nii Eestis kui Londonis elades oli lauatamine pikema planeerimise ja rahakogumise üritus, sest tuli riigist välja lennata. Mulle tundub, et kui siin natukene veenmistööd teha, siis saab ka sõbrad ikka nõusse.

Üldse on mul plaan USAs elades seda lahmakat riiki võimalikult palju avastada. Reisikihk hakkab endast taas märku andma. Peale seda, kui sõber pooleteiseks nädalaks Uus-Meremaale lendas, hakkasin taas haiglaselt lennupiletite hindu võrdlema. Sõbra elukaaslane vaid ohkas ja nentis, et eestlastel on krooniline reisipalavik. Võibolla tõesti. Aga ehk on see kõik sellepärast, et minu põlvkond mäletab veel häguselt nõukaaega, kui piirid kinni olid ja nii on igati loogiline, kui rahvas kibeleb maailma nägema.
Kogu teemast avanes täiesti uus vestlus, millest kirjutan pisut hiljem, kui olen kohalikega koos reisimas käinud. Kell on palju. Lähen ja higistan nüüd end kahekümne minutiga ülesmäge vantsides leemendama ja sealt edasi kukun külmetama. Vähemalt ootab kapsun kontoritooli seljatoel hetke, kus sõrmeküüned hakkavad lillakaks tõmbuma. Esimese nädala puiklesin puht põhimõtteliselt vastu kolmekümne kraadise ilma juures kampsuni kandmisele, aga nüüd haaran esimesena selle järele. Ja väljas on endiselt põrgupalav.