IRENE BLOGI | Välismaale kolimine on isekas
Viimase nelja kuu jooksul olen elanud Ungaris, Budapestis ning nende kuude jooksul reisinud neljas riigis. See on olnud imeline teekond, mis on mulle õpetanud elu, armastuse ja hirmu kohta rohkem, kui ükski eneseabi raamat või psühholoog suudaks.
Sarnased sõnad ütles ka noor üks noor ajakirjanik, kes seletas lahti välismaale kolimise viis depressiivset kõrvalmõju. Olen nõus, et ehitada üles uus elu kõigest omasest kaugel eemal on üks võimsamaid tundeid maailmas. Sellele noogutavad kaasa paljud välismaal elanud inimesed. Ja kinnitavad, et reisimine on laiendanud nende silmapiiri, muutnud neid avameelsemaks ning näidanud, mis neile tegelikult korda läheb. Kuid mida nad teile ei ütle, on tõsiasi, et välismaal elamine võib samal ajal olla ka kõige üksildasem, võõrastavam ning süümepiinaderikkaim asi.
Samuti olen nõus, et ükskõik, kui ilusaks olukorda voolida, on välismaale kolimine isekas tegu. Muidugi on tähtis järgida oma unelmaid ning valida endale elu, mida (arvad) tahtvat, kuid tegelikult ei tee see otsus õnnelikuks kedagi peale sinu enda. Kui sind on õnnistatud heade sõprade ja perega, ei taha nad koormata sind oma kahtlustega ning "jumal küll, mida sa ometi teed" - mõtetega. Nad sõnavad: "Kui sa oled õnnelik, olen ka mina õnnelik!"
Minu vanemad on olnud suurepärased - nad pole kordagi minu hinge kriipinud oma kurbusega minu eemalolekust. Kui ma pärast nädalast külaskäiku Eestisse taas Budapesti sõitma hakkasin, märkasin ka ise esimest korda oma isa silmis nukrust, millesugust ma polnud kunagi varem näinud. Mõistsin alles hiljem, et olin tõesti ignorantne olnud lennujaama passikontrolli kiirustades, mõtted juba uutel seiklustel.
Muidugi oleme oma lähedaste jaoks olemas telefoni, Facebooki ja e-maili kaudu, kuid see on vaid kauge ning kõle aseaine kallistustele ning käegakatsutavale füüsilisele toele, mida vajaks minu vanaema, sõber või muu pereliige. Olukorrad, mil ma ei saa olla sõbra pulmas, sugulase katsikul, sõbrannale õlaks, mille najal nutta, on pannud mind end tundma väga halva lapselapse, sõbra ja sugulasena.
Välismaale kolides jätame maha vanad uskumused, mis enam õigena ei tundu. Välismaale kolides peame kohanema uue kultuuri ja keskkonnaga ning iseendaks jäämine on pea võimatu, kuigi püüame säilitada kodumaa kultuuri ja sealseid juuri. Nii on kõik maailmarändurid, kellega välismaal elavatel inimestel au kohtuda on olnud, jäänud kimpu küsimustega: "Kuhu ma kuulun?", "Kus on kodu?" ning "Kus ma tahan vanaduspõlve veeta?" Kui nad ei suuda neile küsimustele vastust leida ühest paigast, kolivad nad üha uuesti ja uuesti. Nad otsivad taga sedasama kodutunnet, mille nad kunagi nii innukalt maha jätsid.
Ma tunnen, et iga positiivse elukogemusega kaasneb ka midagi negatiivset ja vastupidi. Kuid olen veendunud, et kodu on seal, kus inimene on õnnelik. Kus iganes minu lähedaste ja sõprade kodud ei asu ning kui isekana mulle sünnimaalt eemale kolimine vahel ei tundu, arvan, et saan olla palju edukamates ning tervemates lähisuhetes, kui tunnen endas rahu, päikselisust ning elujõudu, mida mulle Budapestis elamine pakkunud on.
See postitus on kirjutatud välismaal elava ajakirjaniku kirjutiste põhjal: www.elitedaily.com/life/culture/what-to-know-moving-abroad/1075004/, millega ma nõustun ning olen siia põiminud oma isikliku elu ja arvamuse.
