HELENI BLOGI | Minu füüsilise vormi vanus
Mulle meeldib, kuidas teise riiki kolides või mistahes muu suure elumuutuse juures prioriteedid mõneks ajaks ümber jaotuvad. Võibolla olen ainuke, kes elu ümberkorralduste puhul unustab sellised väikesed asjad nagu välimus ja hea vorm.
Aga nüüd on kõige tulisemad asjad nagu kohaliku pangakonto ja telefoninumbri väljaajamine, kodu leidmine ja esmakohtumine uute klientidega seljataga. Ühel õhtul koju lonkides tõdesin taaskord, et kodukant on ilusaid trimmis inimesi tulvil. Vahel tundub, et West Hollywood pole päris koht ja et inimesed, kes tänavail liiguvad, on spetsiaalselt palgatud finess-modellid. Selle masendava jalutuskäigu kestel mõistsin, et on aeg tossudelt tolm pühkida ja trenni minna. Mitte et ma oleks meeletult paks ja lodev, aga on äärmiselt lihtne olla enesekriitiline, kui tänaval näeb iga teine inimene välja kui kehastunud tervislikkus.
Mõtlesin, et hea küll, vaataks üle, mida kohalikel jõusaalidel või terviseklubidel pakkuda on. Vaatamata kolmeteistkümne aasta pikkusele tantsijakarjäärile vihkan trenni umbses ruumis. Hea meelega lähen mägedesse turnima või metsa jooksma. Võin isegi tantsida ja joogatada, aga jõusaali kui asutuse kontseptsioon on mulle alati olnud võigas - suur surm ja meeletu distsipliin. Ja enamasti tingitud sellest, kui teksapüksid enam jalga ei mahu või kui su ainevahetus otsustab mingis vanuses lihtsalt tagasi vaatamata hüüda "Tšau, oli tore! Aitab küll, vaata ise kuidas endaga hakkama saad!" See hetk on jube, kui saad aru, et pekki, nüüd pean ikkagi lõpuks kokku võtma ja trenni minema.
Nagu juba mainisin, on jõusaalid mulle alati pigem vastumeelsed olnud. Kahel põhjusel: edevad eputised (nii mehed kui naised), kes on end sinna teistele näitama tulnud ja teiseks, et ma lähen sinna vabatahtlikult teiste inimeste higi sisse hingama. Kui sa ei tule terviseklubisse täie auruga trenni tegema, siis ei tohiks sa sinna üldse tulla. Isiklikult kavatsen rõvedalt higistades ja pingutusest poolsurnuna kaloreid põletada ega soovi, et perfektse meigiga beib mu kõrval itsitab.
No igal juhul tuli vastu võtta otsus ja liituda ühe säärase kohaga. Meie kontori lähedal on klubi Equinox, kus käivad kuulsused ja modellid. Selle vastas on viimasel ajal rohkelt populaarsust võitnud SoulCycle - peened klubid on õnneks või kahjuks mu eelarvest väljas. Suhteliselt odav, kodu lähedal paiknev klubi, mille suurus mind küll hirmutab, aga mille klientuurist on vähemalt 80 protsenti geid, tundus hea mõte. Nii ei pea ka liigsete tibide pärast muretsema. Nad on SoulCycle'is.
Kuna mul pole aimugi, kaua Los Angelesis elan, pidin leidma koha, mis ei nõuab kohest aastamaksu tasumist, vaid lubab kuust kuusse toimivat varianti. Liitumiseks pidin minema klubisse kohale, kus mu isiklik nõustaja tegi kõigepealt pika tutvustustuuri. Järgnes valuline registreerimisprotseduur, kus küsiti kõiki küsimusi, mida sa endalt küsida ei taha: millal viimati trennis käisid, kui vana oled, kui palju kaalud jne. Kui see osa läbi sai, tuli anda sõrmejäljed, et ei peaks iga kord isikut tõendavat dokumenti kaasas kandma. Registreerimise käigus tuli läbi teha ka füüsilise vormi test. Või nagu nemad seda nimetavad – minu keha PÄRIS vanuse test. Olen enam kui kindel, et minu oma röögib: olen 79 ja pool!!!
Mõni päev hiljem jõudis kätte mu esimene kohtumine personaaltreeneriga. Mehhiklase moodi, lühike, aga supervormis Jorge surus kätt ja lubas järgneva tunni jooksul aidata mul panna alus tulevasele ideaalvormile. Selle pika tunni jooksul sain näha Powerpointi esitlust, kuulda loengut, kuidas ma peaks rohkem liikuma, vähem aega arvuti taga veetma ja stressi vähendama. Ehk siis kõike, mida olen juba ammu teadnud ja milleks peaks põhimõtteliselt töölt ära tulema. Jorge pani mind kükke ja kätekõverdusi tegema ja minut otsa plangus seisma. Vaatamata sellele, et terve keha värises, justkui oleks saanud ataki, suutsin minuti vastu pidada. Tuleb välja, et tegelikult on mu keha 27-aastane! NÄDALA PARIM UUDIS! Selle peale võiks ju kohe veini avada ja diivanil Dünastiat vaadata! Jorge puksis mu kuidagi jõusaali ja arvas, et ma peaks sellele korraks ringi peale tegema.
Kolmkümmend minutit, kaks trenažööri ja läbihigistatud särk hiljem tundsin end kui aialippide vahele jäänud põrsas, kes puhisedes proovib end jooksulindil mitte pooleks tõmmelda. Justkui oleks enne jõusaalis käinud, aga poleks elu sees ühtki masinat näinud. Jalutasin veidi ringi, et mõttes treeningkava paika panna, kuni jõudsin puurilaadse metallkamakani saali nurgas, mille kõrval seisis silt: stretching station. Tõepoolest - jõusaalis on venitusnurgake! Kõrval pildid, mis näitavad, kuidas kasutada erinevaid torusid lihasvenituseks. Istusin "nurgakese" ette maha ja jälgisin seltskonda, kes samas ruumis toimetas. Enamasti pea olematu keha rasvasisaldusega kolmekümnendates mehed, mõned vaatasid end hantleid tõstes peeglist, üks vanem naisterahvas, kes üritas säärelihase trenažöörile pihta saada ja üks päevitunud Barbie. Pooled nendest istusid valitud masina otsas ja... sõnumineerisid! Mis hetkest sai enesepiitsutamise kohast sotsiaalvõrgustiku puhvet?
Tol õhtul magasin hästi ja olin enese üle uhke: ma läksin trenni! Võibolla ühel päeval väga kauges tulevikus olen ka üks nendest ilusa füüsisega olenditest, keda minusugune hetkel tänaval kadestavalt vaatab.
