Nõnda ümber laua istudes hakkas üks mu kolleegidest rääkima oma hiljutisest kohutavast kohtingust - deidi tegi halvaks see, et tüüp rääkinud ainult endast ja oma uutest firmadest. Kuidas ta teeb seda ja teist ja kui palju tal varandust jne, mille peale mu noor kolleeg otsustas lihtsalt poole ürituse pealt minema jalutada.

Mind hakkas huvitama, miks siin linnas on nii keeruline kaaslast leida. Lihtne moodus on ju telefoniäpid: Tinder, Happn, Hinge, Match, Bumble... Jumal teab, mis veel. Mis aga sealt äppidest tihti vastu vaatab, on puhas sodi. Kuigi ma ei mõista hukka kedagi, kes läbi nende kanalite on armastuse leidnud. Aga kui lihtsalt kohtingule tahad minna, peaks see ju lihtne olema. Või ei?

Minu esmalt naiivsena tundunud küsimus "miks" vallandas kaebliku kiunumise. Kuulsin veidraid lugusid ennasttäis tõusikutest; kutid rääkisid, et on tüdinud emme-issi rahakotil kasvanud ajudeta tibidest, kellel puudub elus igasugune eesmärk, kuid kes aga erinevate rahustite ja ergutitega end aga silmini täis laksivad. Nagu ühest suust kõlas: edu sulle kaaslase leidmisel! Siin linnas teda pole!
Hmmm... kas tõesti on olukord nõnda täbar? Isiklikult olen inimestega suhtlemise osas vanakoolikas. Usun, et omavaheline keemia ja siiras näost näkku suhtlus on mistahes suhte loomulik algus. Otsustasin eksperimendi käigus katsetada, kas ja kui palju kuuldust tõele vastab. Minu äpivalikuks osutus Bumble - Tinderi väike õde. Kui muidu on enamasti mehed need, kes vestlust alustavad, siis Bumble avarustes on naispool see, kes peab 24 tunni jooksul esimese sammu astuma.

Esimesel nädalal ei saanud ma ühtegi matchi. Mõni päev hiljem see aga muutus ja logo vilkus ekraanil - keegi oli otsustanud, et olen ok! Mängud alaku! Suhteliselt kiiresti sõelusin välja selgelt üheöösuhte otsijad ja paduigavad inimesed, kellega vestlemine oli kui ninast okastraadi välja sikutamine. Peale nädalast sõelumist olid paar isendit veepinnale hulpima jäänud. Elagu veidrad kohtingud!
Ei läinud kaua, kui esimene kohtumine oli kokku lepitud. Kiire drink peale tööd on piisavalt lihtne ja lollikindel lahendus – kohe peale tööd ja enne sõpradega õhtusöögiks kohtumist.
Esimene kohtumine oli täielik feil. Kohale ilmus seesama inimene, kes piltidel näha. Suhteliselt hea välimusega pikk kolmekümnendates tüüp, kes terve selle tunnikese seletas mulle, mida ta teeb. HÄSTI igav oli.
Järgmine oli selline poolkogemata kohting. Ühel õhtul kui olin otsustanud üksi vaatama minna improetendust komöödiateatris, tuli sõnum: „Mis teed?" „Noh, lähen teatrisse. Tahad, tule ka!" Tuligi. Istusime tunni teineteise kõrval naeru lagistades ja otsustasime kiire dringi teha. Äärmiselt huvitav inimene - luuletaja (jah, ma pööritasin ka silmi), aga ka investor veiniistanduses, osanik kahes idufirmas ning IT lahendusi pakkuva firma omanik. Miks ma seda nii täpselt tean? Sest esimese tunni koos veedetud ajast pühendas ta mulle, ladudes ette kõik, mida ta on korda saatnud. Iga kord, kui püüdsin küsida isiklikke küsimusi, nagu, et kas sa suusatad? Või - kuidas sa luulega esimest korda kokku puutusid, tuli vastuseks järjekordne seletus sellest, kui äge ta on oma töös. Mingil hetkel palusin tal müügitöö monoloog lõpetada ja lihtsalt rahuneda. Ma ei hakka kunagi ta firmasse investeerima ja ausalt öeldes ei koti mind, mida ta üüri maksmiseks teeb. Selle peale jäi tüüp mind ainiti vahtima ja ütles, et viimase kolme aasta jooksul pole talle öeldud ühtegi asja nii otse välja ja et see on värskendav. Vastasin, et tegelikult ei huvita mind ka see, mis ametit keegi peab – seni, kuni oled normaalne inimene ja suudad sisukalt vestelda. Peale seda seika mees muutuski ja vastas minu vastamata küsimustele. Äärmiselt huvitav inimene, aga jube kähku oli selge, miks ta endiselt vallaline on. Kui sa neli aastat pole ühtegi päeva vabaks võtnud, siis sa ei kohtagi ühtegi inimest. Kui sa neli aastat ainult ühelt koosolekult teisele vurad, kolm tundi ööpäevas magad ja siis klubisse tšikke lantima lähed, siis tead, sellest ka ei tule midagi välja ja saadki ainult pealiskaudset jama. Muidugi kurtis ta, et äppide kaudu kohtab reeglina ainult ajudeta modelli- või näitlejahakatisi, kelle siseelu on nii sassis, et nad isegi ei saa aru, kes nad täpselt on. Ma pidavat olema huvitav vestluskaaslane juba seetõttu, et suudan rääkida muust kui disainerkingadest.

Mingil hetkel otsustasime otsad kokku tõmmata. Jalutasime koos mööda tänavat ja vihjasin, et ma hea meelega kõnniks koju. Ta arvas, et kõnnib minuga koos. Mingil hetkel hakkas vestlus aina enam liikuma sinna suunas, et me võiks ikka koos koju minna. Kas minu koju või tema koju. Arvasin, et ma tahaks väga oma kodus olla. Ja magada... üksi! Tundus, et kõik on okei kuni hetkeni, mil tuli see üks imeliselt värdjalik Hollywoodi lause: aga mul on penthouse! Mina: okei... ja siis? Jõllitasin teda küsivalt, mille peale tuli taas lause: "Aga... mul on penthouse. Sa ikka tead, mis on penthouse? Ja sa ikka ei taha mu poole tulla?" Selle peale ei suutnud ma muud kui naeru lagistada. Naljakas, kuidas inimesed päriselt mõtlevad, et see, et neil on ilus auto või äge korter tõstab nad mu silmis kõrgemale kohale. Soovisin head õhtut ja ütlesin, et ta võiks oma takso ära tellida.
Järgmisel päeval sain tüübilt ebamäärase sõnumi ning vastasin samaväärse tekstiga. See oli viimane kord kui temast kuulsin. No ikkagi ....tal on ju penthouse!

Deit number kolm. Seekord oli selleks Red Bulli filmides töötav operaator-fotograaf, kes on rohkem reisimisest ja kohvist sõltuvuses kui mina. Peale mõningast sõnumineerimist tundus, et vähemalt on huvitav kohtumine. Et on, millest rääkida. Kohtumisele ilmus keskmist kasvu kolmekümneaastane tüüp mootorrattal. Mõlemal olid tegelikult edasiseks plaanid, nii et kohtumine pidi kestma maksimaalselt poolteist tundi. Rääkisime baarileti ääres istudes niisama tühjast-tähjast ja oli tore. Mingil hetkel uurisin, et mida ta kasutajana äppidest arvab. Vastuseks tuli pea identne lause, mis mu töökaaslased olid väitnud: põhimõtteliselt on võimatu kohata kedagi, kes pole ei modell, näitlejatar või kellel puudub toitumishäire lisaks igasugu teistele alaväärsuskompleksidele. Ta rääkis, kuidas LA on nagu väärastunud maailm, kus aeg liigub teisiti kui kõikjal mujal. Mees uuris mu käest, kas temal on midagi viga – sest kui ta näeb kedagi uhke auto roolis, siis on esimene mõte: "Kas see on emme või issi raha, mis selle masina ostis?" Aus vestlus ilma pingutatud teemadeta on väidetavalt haruldus. Juba teist korda öeldi mulle, et minuga suhtlus on värskendav. Arvan, et see on lihtsalt eestlaslik otsekohesus ja filtrivaba arvamuste avaldamine, mis meile nii loomulik näib, kuid siin nii ebanormaalne tundub.

Mingil hetkel vabandas mu kaaslane ja läks tualetti. Jäin baarileti äärde ootama ja kasutasin aega, et telefonieksperimendi kohta märkmeid tippida, kui mu kõrvale ujus üks kahest tüübist, kes meie kõrval terve õhtu hänginud olid. "Tervist, kas ma saaks su numbri palun?!" Vaatasin mehele otsa: „Oot-oot, saad sa ikka aru, et ma olen kohtingul?" Vastuseks tuli: "Jah, aga ta läks vetsu. Anna kiiresti number! Ta pole ju su peika ega midagi!"
Arvasin, et pole kena nõnda käituda ja üldse on pisut alatu kellegi õhtut segama tulla. Selle peale sain vastuseks, et ilmselgelt pole ma LA tüdruk, sest kohalik oleks juba ammu numbri andnud. Pahuralt pomisedes keeras ta otsa ringi. Ma ei suuda siiani uskuda, et keegi küsis mu numbrit (see on haruldus) ja teiseks, et keegi päriselt nillibki nii baaris, et teiste kohtingusse sisse sõita. Mõne aja pärast naasis mu kaaslane ja otsustasime lahkuda, et kuskilt midagi hamba alla otsida. Kokkuvõttes oli tegemist huvitava õhtuga ja ilmselt saab sellest inimesest mulle uus tuttav. Midagi muud sealt ei tule, aga sain oma kolme deidi lõpuks aru, mille üle kallid kolleegid ohivad. Väidetavalt on see normaalne, kui inimesed baaris nahaalselt ligi ujuvad hoolimata sellest, kas sa oled seal kaaslasega või mitte.

Rääkisin kogu selle jutu oma sõbrale Tomile, kes naerma hakkas: oma 49 eluaastaga on tal piisavalt kogemust, et oleks võinud aega kokku hoida ja mulle seda kohe öelda. Ja nii vist ongi. Los Angeles on kummaline koht. Tuleb välja, et raha on tõesti siin asi, mis on teatud kontingendile väärtus. Kurb on see, et inimesed alustavad vestlust sellega, kes nad on, mitte sellega, et uurida, kellega nad kohtuvad. Sellest veelgi nukram on aga see, et iga pealiskaudse mehe kohta on siin kaks korda sama palju naisi, kes ilmselt "aga mul on penthouse" lause peale oleks koos tüübiga taksosse istunud. Mida rohkem ma baaris kõrvu teritan ja vestlusi salaja pealt kuulan, seda rohkem veendun, et siin linnas kaaslast kohata on pea võimatu.
Võtan mütsi maha kõigi nende vallaliste ees, kes siiani püüavad ega anna alla ning nende ees, kes on siin linnas endale normaalse kahe jalaga maa peal oleva kaasa leidnud. Mina kustutan oma kontod virtuaalmaailma kohtinguväljadelt ja usun, et vanakooli näost näkku kohtumine on see, mis toimib. Olen hea meelega vallaline mittedeitiv inimene, kes pigem oma sõpradega aega veedab kui meeleheitlikult virtuaalkataloogist potentsiaalsete kaasade pilte sõeludes õhtuid surnuks löön. Ema – isa, olete väärtustega inimese kasvatanud.