TOIMETUSE KOGEMUS | Kui kerge või raske on teha 10 000 sammu iga päev?
Oktoobris kutsume oma lugejaid iga päev vähemalt 10 000 sammu tegema ja meiega toredaid juhtumisi jagama. Toimetusel läheb sammumine üsna hästi...
Tegevtoimetaja Eia:
Kui kevadel Hispaanias tehnikakonverentsil käisin, üllatasid mind juba seal maabudes Eesti meesajakirjanikud, kes oma sammuhulkasid võrdlesid: "Ma pidin hommikul takso võtma, kui oleks bussiga tulnud, oleks praeguseks 2000 juba tehtud..." Selgus, et uuel iPhone'il on sammulugeja alati sisse lülitatud äpis nimega Health.
Tõesti-tõesti, teadmine, et pean päevas 10 000 sammu tegema, on oktoobris minu tegemisi küll muutnud. Näiteks olen taksosõitude pealt kõvasti raha kokku hoidnud, avastanud uusi teid ja tänavaid ja kohvikuid ja kohti ja arhitektuurilisi üllatusi. Kui mu sõbranna Ester lapse sai, ütles ta, et motiveerib end iga päev vankriga uusi tiire tegema sellega, et tal on eesmärk iga päev Instagrammi pilt panna – ja vahel tuli jagamisväärset vaadet otsida.
Nüüd, kus ilmad külmaks on läinud, sai selgeks, et vale riietus on samuti miski, mis väljas viibimist segab. Seega – soojad riided selga! Leidsin ka, et mõttekam kui paigal seista ja bussi või trammi oodata, on lihtsalt hoogsal sammul edasi kõndida.
Kuigi oktoobris kõndisin ühel päeval vaid 2600 sammu, on siiani mu keskmine ikka veel napilt üle 10 000, sest mõnel päeval olen teinud 15 000.
Ilutoimetaja Reet:
Olen ajaoptimist, kes alati hilineb, aga jõuab kõikjale. Kuna minu tark nutitelefon keeldus installimast äppi Moves, siis loen päeva jooksul läbitud kilomeetreid ise ja arvutan need sammudeks. Tegelikult ma ei käi, minu kõndimine näeb välja nagu kerge sörk ja seda tihti suur meigikohver käes. Naljalt minuga sammu pidada ei jaksa keegi. Sellist kiirkõndi harrastan juba lapsepõlvest peale, kodusaarel igale poole jooksin: kodust bussi peale (sest viimase minutini pöönasin) ja bussist kooli, isa käsul hommikuti karjamaal, linnas diskol käidi ikka jala (mis see 8 kilomeetrikest edasi tagasi ikka on!). Nüüd olen Tallinna tänavatel kui kala vees – juba 6 aasta olen jalamees ehk ilma autota ja olgu tuul või tuisk, mind võib tänavatel kiirustamas näha. Kui vähegi aega üle jääb, lähen Pirita teele mere äärde kõndima, olen sõltuvuses soolakast mereõhust ja midagi nukkernostalgilist valdab mind alati, kui lahkuvat või randuvat tuledes reisilaeva näen. Mulle meeldib minna hilisõhtul, kui rajal ei kihuta rulluisutajad ja Lasnamäelt laskunud musitajad. Kui mere ääres tuuline, siis põrkan hoopis Kadrioru parki, mul on seal lemmik kännud ja sõber siil, kes vahel end ilmutab. Koertest ma ei räägigi, neid jalutab seal oma peremeestega hulgi, et nunnumeeter on kogu aeg laes. Soovitan kõigile julgelt: käige jala – elu on kohe palju toredam ja põnevam!
Moetoimetaja Anu:
Tervitusi võtteplatsilt, kus neil päevil kostüümikunstnikuks olen. "Vaikust! Võte. Keegi EI KÄI! Keegi EI LIIGU! Heli!". Kõik tarduvad kuni järgmise vabastava käskluseni. Siis võib jälle kuni järgmise stseeni alguseni natuke sehkendada. Telefoni kasutamine võtteplatsil mõistagi kõne alla ei tule ja enamasti ununebki see kuskile väliriiete taskusse. Aegajalt peab mingis suunas tormama, et tuua kostüümilaost mõni mahaununenud või plaaniväline asi, hankida midagi poest. Aga seda kõike ei saa aja puudusel mõistagi jalgsi teha ja tuleb minna autoga, et olukord operatiivselt lahendada. Päeva lõpuks olen vaatamata sellele, et sammunorm täis ei ole, ikkagi umbväsinud ja keeldun õhtupimeduses oma konte välja vedamast. Ja sinna need minu puuduvad 2000-3000 sammu siis seni jäänud on.
Toimetaja Tiiu O:
"Vaat, et siis telefoni kaasa võtad, kui vetsu lähed!" torkas mu sõbranna Kärt Anne & Stiili kõnniaktsiooni peale. Nii ta on – kui kodus töötad, võib vabalt juhtuda, et su sammulugemisäpis haigutab päeva lõpuks ümmargune null.
Täna on muidugi uhke vahekokkuvõtet kirjutada. Käisin hommikupoolikul Kõrvemaal väikesel matkal, nii et 15 465 sammu tehtud ja pool päeva veel ees.
Kuna mulle meeldib paigas logistika ja ökonoomne liigutamine, pidin alguses nuputama üsna kunstlikke põhjusi, et end õue viia või uhasin sihitult mööda pimedat linna. Või mis sihitult, ikka sihikindlalt 10 000 poole, analüüsides pingsalt, millised vastutulevad inimesed võiksid mind rünnata ja mil viisi nad seda teeksid.
Hakkasin ringiga koju minema. Kärdlas, mu teises kodus võib see tähendada, et peab tervele linnale ringi peale tegema. Maaelu juurde sammulugemine tegelikult üldse ei sobi – sahmid päev otsa ja neid pagana samme on lõpuks kokku ikka ainult mõnisada.
Elu viskas ka igasugu kaikaid mu plaanimajandusse. Ei koosne mu tutvusringkond vaid entusiastlikest koera- ja titejalutajatest, kellele sappa võtta. Oo, ei.
"Kuule, mis sa ikka jala lähed, ma viskan su ära!"
"10 000 sammu?! Milleks?! Kui tahad valetama õppida, siis helista – ma motiveerin sind!" "Tead, et telefoni saab niiviisi nõksutada, et petab äpi ära?"
Ausalt öeldes on mul juba kergelt sammusõltlase tunne. Silmad vilavad vasakule ja paremale, kust aga saaks järgmised paar tuhat kätte. Kui pea paks ja ebaproduktiivne, on õigupoolest mõistlik üks tiir teha. Vähemasti hetkel tundub, et värske õhk teeb tõesti palju head, energiat on rohkem, meel rõõmsam.
Vahel on muidugi nii lõbus, et päev saab otsa, enne kui sammud täis. Sest pole midagi. Teen ju nagunii kõike enda jaoks.
