Ärkasin kell 7 vihase koputuse peale aknale. Tegin oma unimagusad silmad lahti ning esmapilgul ei saanud arugi, mis toimub, kui nägin beeži kostüümiga Horvaatia looduspargi valvurit endale läbi aknaklaasi kurjalt otsa vaatamas.

Avasin autoukse ning tervitasin unesegaselt korrapidajaid. "Kas te teate, et loodusalal ööbimine on keelatud, selle eest on trahv 150 eurot," õiendas valvur. Vabandasin ning selgitasin, et meie auto oli teel katki läinud ning otsustasime mereäärses männialuses peatuda ning hommikul abi kutsuda. Valvur mõtles hetke ning leebus, andes meile 10 minutit, et telk kokku pakkida.

Äratasin oma kaasreisijad üles ning pakkisime nodi autosse. Kuna hommik oli alles varajane, otsustasime kummimadratsid tagasi randa vedada ning seal kuni 12ni päikest võtta ja plaani pidada, kuidas ihaldatud sihtkohta saab. Kuna oli reede ja nädalavahetus oli alles ees, otsustasin bussijaamast sõita Budapesti läbi Ljubljana ning viimases sihtkohas öö veeta. Kell oli 12 ja saime oma Ameerika vanaraua rattad veerema. Jätsin bussijaamas oma Veneetsia poole sõitvate kaasreisijatega hüvasti ning asusin teele Ljubljana poole. 4-tunnise imeliste vaadetega bussisõidu ajal leidsin endale ka Ljubljana vanalinna hostelis toa ning reisi järgmine peatükk sai alata. Saabusin linna kuumal pärastlõunal ning asusin kaardijuhiste järgi oma hostelini rühkima. Bussijaama ning vanalinna vaheline majade ning tänavate vaatepilt sarnaneb paljuski Tartuga. Ega Ljubljana väga suur linn pealinna kohta ei ole, see on koduks u 300 000 inimesele.
Jõudsin oma hostelituppa, mida jagasin viie portugallasega, kes olid lõpetamas kuuajast reisi Euroopas. Tutvusime kiiresti ning läksime koos õhtust sööma. Kuna nemad olid Ljubljanast oma reisi alustanud, tegid nad mulle kiire tuuri vanalinnas, mille lõpetasime õdusas Bosnia ja Hertsegoviina restoranis, kus sain kinnitust, kui väike maailm ikka on. Üks seltskonnas olnud portugallanna oli Erasmuse programmi raames õppinud Türgis meditsiini koos minu eesti sõbrannaga. Lõpetasime õhtu toredas välibaaris, kus laulis imekauni häälega jazzlauljanna.

Hommikul oli mul kella kuueni õhtul aega tutvuda vaatamisväärsustega, kuniks väljub minu buss Budapesti. Ljubljana üheks põhiliseks turismimagnetiks on vanalinna kohal asuv kindlus, kuhu minnes tutvusin samuti üksi reisiva peterburilannaga. Pärast turismituuri läksime baari. Maria rääkis oma põnevatest reisidest, mis ta üksi on ette võtnud. Kuna see oli minu esimene sooloreis, ei osanud ma palju kaasa rääkida, pigem suu ammuli kuulata ning koguda oma reisieesmärkide nimekirja uusi riike ja linnu. Meil oli koos lausa nii meeleolukas, et otsustasin Ljubljanasse jääda veel üheks ööks. Millega ma aga arvestada ei osanud - esmaspäeval algas Budapestis hiiglasuur muusikafestival Sziget, mille tõttu kõik bussi- ja rongipiletid olid viieks päevaks ette ära ostetud.

Olin vaadanud, et buss väljub jaamast pärastlõunal 13.15. Pakkisin pühapäeva hommikul oma asjad ning suundusin bussijaama. Kuid – nagu öeldud, olid kõik bussi- ja rongipiletid eelmüügist juba välja müüdud. Niisiis ei jäänud muud üle, kui oodata bussi ja loota, et mahun mõnele vabale kohale. Kohtusin järjekorras inglannaga, kes oli Itaaliast oma teekonda alustanud, et jõuda muusikafestivalile Budapesti. Otsustasime jõud ühendada ning leppisime kokku, et kui bussis kohti ei ole, hääletame koos edasi.

Lõpuks otsustasime aga hoopis sõita bussiga tagasi Horvaatiasse, pealinna Zagrebi ning sealt bussiga Budapesti. Zagrebi bussil kohtusime Indiast nooruki Manishiga, kes elab Lyonis ja ka igal vabal hetkel mööda Euroopat reisib. Olime juba mitu tundi sõitnud ja juttu puhunud, kui selgus, et Manish oli ööbinud samas hostelis, kus minagi ja lausa minu kõrvaltoas. "Sina oledki see tüdruk!" sõnas ta imestusega. Küsisin imestunult, millest ta räägib. Selgus, et tema toakaaslane oli mind koridoris paar korda näinud ja hiljem hosteliomanikult muudkui mu nime pinninud. Maailm on väike, kuid meie õnn Zagrebi jõudes oli suur. Sellest juba räägin järgmises loos.