IRENE BLOGI | Kohtusin Nepaali maaväringust pääsenuga
Marie Elisabeth Johnson on 19-aastane Londoni äärelinnast pärit tüdruk, kellega kohtusin Ljubljana bussijaamas, palvetades koha pärast Budapesti bussil. Sama tegi oma mõtetes ka tema, kes oli oma idülliliselt Itaalia perereisilt hakanud reisima Ungari suunas.
Ungaris toimuvale festivalile olid sõbrad ta kutsunud viimasel hetkel. Tal on klassikaline posh Inglise aktsent, hele nahk, mis pärast mõnetunnist kõnniteel lauspäikese käes istumist punaseks tõmbus ning tedretäpid ninal kaunistamaks tema ümarat nägu, suuri siniseid silmi ning pikka ja peenikest nina. Marie on väga rahumeelne, täiskasvanulik ning oma vanuse kohta intelligentne. Kui me tutvusime, lõpetas ta oma vaba ja reisimisi täis aastat, et septembris Edinburghi arstiteaduskonda õppima asuda. Viimast sai ta teha tänu saatusele ning väga saatuslikule viimase hetke otsusele.
Tänavu 25. aprillil toimus Nepalis ajaloo tugevaim maavärin. Marie viibis koos sõpradega selle epitsentrile, Gorkhā ringkonnale üsnagi lähedal ja jäi ime läbi ellu. Ta näitas oma telefonist pilte ning kogu olukorra kirjeldus kõlas nagu fantaasiarikas katkend Ameerika seiklusfilmi käsikirjast.
Kuna Budapesti bussi ei tulnud ega tulnud ning kassapidaja sõnul olid ka kõik kohad sinna ammu välja müüdud, otsustasime Mariega Ljubljanast sõita Horvaatia pealinna Zagrebi ja õnne proovida - ehk saame seal bussile, mis meid ihaldatud sihtpunkti viiks. Zagrebi bussijaam on suur, ülerahvastatud ning vanamoodne. Samuti ei olnud jaama kassapidajal midagi head öelda - ka Zagrebist olid kõik eelmüügi bussipiletid Budapesti ära müüdud. Jäime jaama ainsas wifiga kohvikus, mis oli paksult täis suitsu kimuvaid ja õlut lürpivaid vanemaid meesterahvaid, ootama järgmist Budapesti väljuvat bussi ning oma õnnele lootma.
Nepali maavärina tagajärjel hukkus üle 8000 inimese ning maatasa purunesid lugematud külad, millest mõned ka Mariele ja tema kolmele sõbrannale kuuks ajaks kodudeks olid olnud. Viimane kontakt vanematega oli neil paar päeva enne 25. aprilli, kui nad hakkasid reisima järgmisesse külla, mille väring laastas ja seal viibinud inimeste elud võttis. Mida nende vanemad ei teadnud - tüdrukud olid otsustanud ootamatult hoopis teise külasse minna. Mul ei lähe kunagi meelest, kuidas Marie kirjeldas jooksmist mäest alla veerevate kivikamakate eest ning hetke, kui ta sõbranna šokis tardus ning elu eest lihtsalt joosta ei suutnud. Samuti pildid, kus mägitee olid tõkestanud hiiglaslikud ja väiksemad kivirahnud. Eriline oli emotsioon, kuidas Marie kirjeldas esimest kõnet vanematele, mille ta levipuuduse tõttu alles mitu päeva hiljem teha sai, teatamaks, et on elus ja terve.
Kui olime oma reisi alustanud kell 12.45 Ljubljana bussijaamast, siis selleks hetkeks oli kell saanud 17.30 ning Zagrebi bussijaamas oli aeg selgitada, kas ja kuidas me koju pääseme. Läksime peatusesse, kus ootav buss oli pilgeni täis inimesi ning ka selle ees seisev elav järjekord oli üüratu. Liikusime massi vahelt läbi, kui märkasin silmanurgast eemal veel üht bussi sildiga "Budapest". Jooksime sinna ning pärisime bussijuhilt, kas mingi ime läbi on bussil kohti kahele. Uskumatu, aga oli! Kaks tagapingil olevat viimast kohta olid meie ning reis kodu poole sai alata. Mitte hingekergusega, et ma esmaspäeval kontorisse jõuan, vaid tänutundega, et mina ja mu lähedased elus ja terved on ning teadmisega, et imed on olemas. Aitäh meelde tuletamast, Marie!
Kuna saabusime Budapesti veidi enne keskööd, pakkusin talle pärast väsitavat reisipäeva öömaja enda juures. Hommikul andsin talle juhised, kuidas ta festivalile jõuab ning pärast seda me rohkem ei kohtunud. Minu sooloreisi teekond oli ametlikult lõppenud.
