HELENI BLOGI | Paljud usuvad, et raha ja edu on need, mis enesekesksetele hampelmannidele õnne toovad
Los Angeles on New Yorgi kõrval linn, kuhu tihti tullakse nö läbi lööma. Otsima üht õnnelikku šanssi, mis karjäärile tuule tiibadesse puhuks. See on koht, kuhu kogunevad loomingulised inimesed, kes loodavad jõuda unistuse teostamiseni.
Olen siin elatud kahe kuu jooksul kohtunud paljude huvitavate inimestega, nii negatiivses kui positiivses mõttes. Paljud usuvad, et raha ja edu on need, mis enesekesksetele hampelmannidele õnne toovad, kuid oluliselt vähem on kahe jalaga maa peal seisvaid elukunstnikke, kes unistusi järgides linna on suundunud. Need inimesed on "keegid" ja veel midagi. "Keegi" on eesmärkidega isend, kes kasutab "veel midagit", et saaks unistusele lähemale sumbata. "Veel midagi" on amet, mis hoiab "keegit" elus.
Nick ja Carly on näitlejad
Nick on pärit Coloradost. Ülikoolis õppis ta lavakunsti ja teatrikooli lõpetas kiitusega. Peale mõningast kaalumist otsustas noormees kolm aastat tagasi LAsse kolida, et filmitööstuses jalg ukse vahele suruda. Päeval käib ta castingutel ja neljal õhtul nädalas töötab itaalia restoranis kelnerina, et end elus hoida. Küsisin, mis säärase elu juures kõige raskem on, millele tüüp vastas: "Enamasti see, kui unustad hetkeks, et kelneriamet pole muu kui vahend elus püsimiseks, et sealt edasi saaks pürgida tegeliku kire suunas."
Carly on pärit Kanadast ning on klassikalise haridusega Shakespeare'i nätleja. Ühtlasi on tal ka magistrikraad infotehnoloogias. Peale nelja aastat New Yorgi ja LA vahet lendamist ja pidevat vaesust otsustas ta vastu võtta korporatiivmaailma palukese ning töötab nüüd IT-spetsialistina rahvusvahelises ettevõttes. "Hetkel ajan raha kokku. Kaks aastat, millest on järel veel kuus kuud, otsustasin kulutada majandusliku olukorra kindlustamisele, et sealt edasi saaks oma agendiga ühendust võtta ja ainult näitlemisele pühenduda." Käte vehkides seletab Carly, et iga päev, mil ta kontori uksest sisse astub, närbub osa tema hingest. Selleks, et päeva lõpuni vastu pidada, peab ta pidevalt meelde tuletama, mida ta tegelikult tahab ja kui lähedal ta oma unistusele varsti seisab.
Travis - seilaja ning mägironija
Travis on kõhn, sassis tumedate juustega vibalik Texase kutt. Hetkel on ta tööks muusikatalentide manageerimine ja bändide tuuride pressiesindamine. Ta pole iial parema palgaga ametit pidanud, aga pole ka iial õnnetum olnud. Travis on hinges seilaja ja mägironija. Igal nädalavahetusel sõidab ta lähedal asuvatesse mägedesse, et hingel hõisata lasta. Ta rääkis mulle, kuidas hetkel on plaan veel pisut töötada ja siis lihtsalt kirglikult paate ehitada. Nimelt elab Travis kogu oma edukuse juures tagasihoidlikult purjekal. Mitte mitmemastilisel šikil jahil, vaid pisikesel nunnul alusel. Tema enese sõnul on see asi, mis teda terve mõistuse juures hoiab ning tuletab meelde seda, miks ta üldse hommikuti ärkab ja kellegi teise heaks tööd teeb. Selleks, et ta ühel päeval saaks ainult matkamas käia ja California rannikut pidi purjetada.
Simona - kunstnik
Simonat kohtasin pangas kohalikku kontot avamas käies. Lai naeratus näol, ulatas naine mulle terekäe ja tutvustas end kui minu isiklikku kontohaldurit. Tal on suured sõbralikud silmad ja kummaline aktsent. Asjaajamise kestel uuris ta minult, kust ma tulen, kuhu lähen ja mis mind läänekaldale tõi. Simona ise kolis USAsse kaheksa aastat tagasi, et kunstikoolis õppida. Peale kooli lõppemist otsustas ta, et ei lähe tagasi kodumaale Bulgaariasse. Nüüd üürib ta linnas stuudiopinda, kus vabadel hetkedel maalib. Selleks, et ta saaks elada keskkonnas, mis inspireerib ja arendab, töötab ta pangas. "Minu kõige hullem hetk päevas on see, kui astun konditsioneeritud klaasustest sisse ja tean, et järgnevad kaheksa tundi mõtlen sellele, mis mu järgmine projekt on ja kuidas ma ei saa seda alustada enne õhtut. See on elu!"
Los Angeles on täis inimesi, kes kõik on keegid... ja veel midagi. Unistused surevad viimasena ja tore on kohata inimesi, kelle silmad särama löövad, kui nad räägivad, mis neile tegelikult korda läheb. See lahmakas linn on koht, kus sa iial ei saa raamatut kaane järgi hinnata enne, kui pole esimest peatükki lugenud. Vähesed inimesed on suutnud elu nõnda seada, et saavad tööna teha seda, mis neile kõige enam rõõmu valmistab. Suur hulk inimesi ei tea aga ikka veel, mida nad tegelikult teha tahavad ning kulgevad läbi elu tehes midagi. Ja siis on kolmas rühm. Keegid ja veel midagi.
