Mis ajast on puhas eluviis sulle oluline olnud? 

Kunagi tundusid puhas toit ja looduskosmeetika mulle väga abstraktsed mõisted. Aga viis aastat tagasi, kui sündis meie esimene laps Johann, hakkasin aru saama, kui tähtis see on. Mu meelest peab igaüks ise selleni jõudma. 

Mis sind selleni juhatas? 

Ühel hetkel tundsin vajadust teha teisi valikuid. Kui lapsel näiteks tõuseb kõrge palavik, on emal lihtne murest pea kaotada ja anda kiiresti tõhusat palavikualandajat. Aga on ka muud võimalused, rahvalikud ravivõtted – kas või näiteks viinasokid.

Nende valikute kaudu mõtled põhjuse ja tagajärgede peale. Istusime kord seltskonnaga maakodus lõkke ääres, käru magava lapsega seisis sealsamas kõrval. Mõnekümne meetri kaugusel aga algas suur põld. Nägime põllul sõitmas suurt traktorit, aurupilv ümber – see oli meeliülendav vaatepilt! Aga järsku sai keegi aru, mis aur traktori ümber hõljub – see oli taimekaitsevahend, mürk, mida parajasti põllule laotati. Ja mu lapse käru seisis sealsamas!

Selliste juhtumite läbi mõistad, et kõik maailmas pole turvalisuse osas kontrollitud ja et keegi ei tee seda sinu eest. Sa ise pead vastu võtma otsuseid, mis inimeste elujõudu ja tervist toetavad. Pead kahtlema ka selles, mis on seni tundunud normaalne, igapäevane lahendus. 

Su laps magab praegu kärus eemal, aga sa ei kasutagi beebivalvurit, mis tema ärkamisest märku annaks? 

Beebivalvurit pole meil eales olnud. Valikute tegemine algabki sellelt pinnalt. Meid ümbritseb nii palju asju, mille osas ei saa olla kindel, et need toetavad lapse tervist ja arengut. Näiteks elektromagnetkiirgus, mida meie lapsed saavad nagunii mitu korda rohkem kui meie oma lapsepõlves. Kui ma saan selleta hakkama, siis väldin seda.

Alles siis, kui sünnib laps, hakkab enamik inimesi analüüsima asju, milleks enne kunagi aega polnud, toimub massiline kirgastumine. (Ma tõesti imetlen neid, kes juba enne lapsi sellise ellusuhtumisega on!)

Mind pani ka mõtlema minu astmaatiline seisund esimest last oodates – mul on tugev tolmuallergia. Hakkas tekkima ka kosmeetikaallergia. 

Ometi olid ametis naisteajakirjas, kus ilutooted ja nendega tegelemine oli igapäevane töö. 

Kui oma diagnoosi sain, meenus kunagi kuuldud tuttava jutt, et ta ei või kasutada mitte ühtegi parfüümi, need tekitavad temas tugeva allergilise reaktsiooni. Mõtlesin tollal, kui õudne see oleks, kui minuga samamoodi läheks – parfüümita tundsin end justkui alasti. Minu töölaual oli alati vähemalt kolm parfüümi ja see võis olla mu päeva tipphetk, kui piserdasin endale peale mõnd väga erilist parfüümi. Kui arst kuulis mu ametist, muigas ta elutargalt ja ütles, et see on kutsehaigus. Kosmeetikat on ümberringi palju ja pole ime, et allergia tekib. Kuulasin arsti, suu ammuli, kui ta ütles, et kui ma jätkan samas vaimus, võib juhtuda, et ma ei tohi mingil hetkel enam ÜHTKI kosmeetilist vahendit kasutada. Oli tunne, nagu ähvardaks mind invaliidistumine – loobuda sellisest naudingust elus! Aga pärast lapse sündi hakkasin sellele taas mõtlema. 

Kas see tähendab, et nüüd on su ümber ainult ökokosmeetika? 

Ma ei usu, et ökokaup on võluvits. Seal võib igati kontrollitud toote koostisele lisaks mõjuda hoopis plastpakend, millesse ta on pandud ja milles koostist pole piisavalt uuritud. Olen aru saanud, et imevahendeid pole üleüldse. Valik on kontekstis, millega arvestada tuleb. Ei tasu vaimustuda lubadustest. 

Millised valikuid oled ilutoodete osas teinud? 

Mingil hetkel rasedana mõtlesin katsetada – mis juhtub, kui kasutan ainult oliiviõli. Algul oli imelik. Mul on kuiv nahk, mis talvel kestendama hakkab. Külmal ajal pidin siiski kasutama rasvaseid kreeme. Aga kui kõige külmem aeg mööda sai, jäingi õli peale. Püüan sättida nii, et ei peaks tegelema keemilise turgutusega, et nahk ja juuksed poleks sõltuvuses mingitest ainetest. Kui loodad kreemist imevahendit, on mingid asjad jäänud läbi mõtlemata.

Mitte ainult füüsiline pool, vaid ka mõtted on olulised: kas tunned hirmu; kas püüad olla tänulik, vaatamata elu tagasilöökidele; kas mõtled halba teistest inimestest või soovid neile head. Ka need võivad olla põhjused kortsude tekkeks. 

Kuidas oled oma elu veel muutnud? 

Minu jaoks on tähtis saada enamik toitu puhtana kätte. Ostan maalt tuttavatelt talunikelt, maakauba müüjatelt netis. Algul ei leidnud kuskilt mahedat linnuliha, aga tasapisi tekib infot. Kui oled kord harjunud sööma head käsitööleiba, siis muud ei taha.

Olen suur magusasõber, lausa sõltlane. Vahel luban endale patustamist, et näiteks meelde tuletada, kuidas maitseb Marsi batoon. Ka lastega järgin sama põhimõtet – kui me külas käime, siis ei keela ma neil sealset toitu söömast. Kui laps tahab kokakoolat maitsta, las proovib. Kui oled vaimselt pinges, hakkavad otsused su vastu töötama. Armastuse tunne ei saa põhimõtete taha takerduda – see on väga oluline. 

Millest sinu arvates meie elus kõige rohkem puudu on? 

Meil on keskendumise defitsiit. Selles mõttes ei imesta ma üldse selle üle, milline menu on saatnud mu elukaaslase Hannes Praksi tudengite projekti, kes seadsid Võrumaale Pähni metsa üles puidust ruuporid, kus istuda ja kuulata looduse hääli – ja selle kaudu tegelikult ka iseennast. Metsaruuporid on pälvinud suurt tähelepanu Eestis, aga veel enam mujal maailmas, eriti USA-s ja Austraalias, isegi Aasias, sest tänapäeva inimestel on keskendumisvõimest tohutult vajaka ja nii puudutas see projekt inimeste närvi.

Sama keskendumise teema kehtib ka suhete ja muude eluliste otsuste kohta. Mitu suve toimunud Kahvliahvi kokakooli idee tekkis elulisest vajadusest: kuidas lahendada olukord, et laps ei segaks, vaid ma saaks temaga koos süüa teha? Kui enne tuli lapsed välistada, siis nüüd otsustasin nad kaasata – see on parim viis nende arendamiseks. Vahel piisab juba sellest, et ta saab toidupalast kaks-kolm viilu lõigata. Siis on ta rahul ja jalutab minema. Elu hakkab lahendusi pakkuma, kui leiad aega keskendumiseks. 

Mis su mõttelaadis nende aastate jooksul muutunud on? 

Vajasin väga oma ellu muutust. Olin teinud suure pühendumisega naisteajakirja ning samas muutunud iseenda karikatuuriks – muretsesin pidevalt selliste asjade üle, kas näiteks oleks saanud artikli sissejuhatust ikka veel täpsemaks timmida... See oli elu põhisisu. Aga sul pole oma sõprade jaoks aega ja sul on läheduse kriis, tühjus elus. Teed töö juures suure asja ära, aga keegi ei ütle isegi aitäh. Sul pole alles ühtki emotsiooni, et seda nautida.

Elu oli täis asju, mis viisid tähelepanu elult endalt mujale. Ma ei jõudnud arvuti tagant kuhugi, ikka põles midagi. 

On su elu on praegusel hetkel täiuslik? 

Tegelikult on elu ebatäiuslik ja selle tõe aktsepteerimine väga vabastav. Kui patsutad ja mopsutad oma väikest beebit, on see äge tänu, mille saad vastu ebatäiuslikkuse tunnustamisele.

Kui oled nõus aega maha võtma, saadki aru, et pead kõik otsused ise tegema, saa ei saa oodata valmispakette. Hakkad lahendusi otsima ja need võivad tulla ebatavalisel kujul: näiteks avastad, et võib kombineerida elu linnas ja maal. Korterit valides oli meile suur sisehoov tähtsam kui ruutmeetrite arv. Ja nii edasi. Kui hakkad tunnetama vabadust teha valikuid, kandub see ka teistesse valdkondadesse. Sa ei pea senistega leppima. 

Teistmoodi kokaraamat 

Novembri lõpus näeb ilmavalgust Merle Liivaku esimene raamat "Kahvliahvi kokaraamat", mis tehtud koos fotograaf Hele-Mai Alamaaga. Kogumikus esitleb lemmikretsepte 11 inspireerivat Eesti peret, nende seas kohvikupidaja Anni Arro, näitleja Karin Rask ja tippkokk Roman Zaštšerinski peredega. See on ühtlasi ka inspiratsiooniraamat innustamaks kaasama lapsi köögis. See on esimene Eesti raamat, milles on oma koht elegantselt segamini toidulaual ja laste toidustel kätel ehk lastega perede argipoeesial. 

Novembrikuu Anne & Stiili looduskosmeetika-erist leiad veel teisigi põnevaid lugusid ja häid nippe!

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid