HELENI BLOGI | Hukka ei saa mõista mistahes riigi immigratsioonikadalipu etappe
Algused on tüütud ja aeganõudvad. Peaaegu alati. Tihti pole asi mitte selles, et jubedalt pelgaks läbikukkumist, vaid ettevõtmise kaal. Kui kõike korraga planeerida, siis tundub pea iga asja algatus pea võimatu.
Mäletan, kuidas paar aastat tagasi seletas fotograafist sõbranna võttel, et ta ei kujuta ette, kuidas USA kunstnikuviisa ajamine välja hakkab nägema. Et ei tea, kust peaks ta kõik toetuskirjad ja vaja minevad allkirjad kokku saama. Aasta hiljem teatas ta, et on peale poolt aastat paberite täitmist ja immigratsiooniametnike vahet jooksmist õnnelik viisaomanik.
Mõtlesin tol hetkel, et ega see ju väga hull olla ei saa. Mis see siis ikka on - mingeid pabereid ajada ja mööda ametkondi joosta. Kui midagi produtseerida, siis tuleb ju sarnane jama läbi teha. Pean siinkohal vabandama kõigi oma sõprade ees, kes kunagi on pidanud viisaasju ajama – TE OLETE MU KANGELASED! Eurooplasena olen inimõiguste koha pealt ära hellitatud. Euroopa Liidu liikmesriikide raames on lihtne pendeldada ja lihtsalt ühest riigist teise kolida ning seal töö leida või kooli minna. Ei mingit paberijama ja keegi ei tule sind riigist välja ajama. Ameerika Ühendriikides on lood hoopis teised. Olen viimase nädala redutanud vihmases, kuid hingematvalt kaunis Kanadas, et Ameerika bürokraatiaga viimased sotid selgeks saada. Kätte on jõudnud kauaoodatud viisaprotsessi viimane etapp. Hurraa! Üks samm korraga ja üks paber korraga. Ainult nõnda jõuab kogu jamaga võiduka lõpuni.
Minu viisaprotsess oli suhteliselt lihtne võrreldes omaette üritajatega. Kuna tööandja suunas mind ühest kontorist teise, siis klassifitseerun L1 firmasisese manageri ülekandmise viisa alla. Omalt poolt pidin kirjutama vaid ametikirjelduse, millele lisasin magistrantuuri läbimist tõendava diplomi, sünnitunnistuse, viimase 12 kuu palgatšekkide koopiad, fotod, kehtiva töölepingu, politseist saadud kriminaaltausta puudumist tõestava paberi, tervisetõendi ja väljavõtte viimasest viiest reisist USAsse kuupäevase täpsusega. Tööandja pidi omalt poolt esitama kõik muu. Peale kaht kuud jauramist sain lõpuks konsulaati intervjuule. 3 turvakontrolli, 2 sõrmejälgede andmist ja 3 tundi ootamist hiljem vestles immigratsiooniametnik minuga kümme minutit, kontrollides töökohta puudutavaid küsimusi. Sealt edasi jäi ainult oodata teatist, et võib passile järele minna. Kogu selle paberikuhja juures tuli ka täita 10 leheküljeline küsitelu sellest, kas oled kunagi olnud või plaanid terrorirühmituse liikmeks hakata, kas oskad teha pommi majapidamises leiduvatest vahenditest või oled kunagi inimkupeldamisega tegelenud. Kui esimest korda seda lehte nägin, hakkasin naerma. Siiski ei tasu alahinnata turvameetmeid. Jälgides seda, mis toimus Liibanonis ja Pariisis ning mis järellainetuse see endaga kaasa toob, ei saa tegelikult hukka mõista mistahes riigi immigratsioonikadalipu etappe. Ma vaataks samuti iga kivi alla ja laseks lõputult viisapabereid täita, kui nende asemel oleks.
