Kas petmisest tuleks rääkida?

Tegu on tehtud, kahetusus närib hinge ja pidevalt painab mõte: kas vale teguviis tuleks kallimale üles tunnistada?

Petmise teema võib tegelikult kokku võtta lühidalt – see oleneb kõik inimesest ja paarist. Ei saa rääkida petmisest kui suguühtest, kui see paljude paaride jaoks ei kvalifitseeru petmise alla, või suudlemisest, mis veelgi rohkemate jaoks pole petmine. Samuti ei saa anda valemit, kuidas ja millistel juhtudel andestada. Küll aga tasub nende küsimuste üle juurelda, et siis vajalikul hetkel kostuks peas küsimus: „Kas see kõik on seda väärt?"

Mis siis on petmine?

Ühes küsimustikus pidas 57% meestest seksika sõnumi saatmist teisele naisele süütuks, kuid 86% naistest vastas, et petmine on ka see, kui asi sõnumitest kaugemale ei lähe. Üks naine kolmest jätaks oma mehe selliste sõnumite peale maha, samas on valmis samamoodi käituma vaid üks mees kuuest.

Teise küsitluse kohaselt pidas 21% vastanutest flirtimist petmiseks, 20% pidas petmiseks ka jumalavallatuid mõtteid ja käte hoidmist. Seksimist nimetati alles viienda põhjusena. Seega on inimesed petmise suhtes üsnagi tundlikud – kätehoid, vallatu sõnum, flirt. Kuid kust algab piir, millest tuleks kaaslasele rääkida ja millest tasuks vaikida? Mõnele paarile sobib avameelselt kõigest rääkimine, mõnel juhul on targem vaikida. Kuidas suhtuks sinu kaaslane sellesse, kui sa avaldad talle kõik oma salajased unistused, milles oled riietanud lahti naabrimeest, filmikangelast, töökaaslast, poemüüjat?

Kas su kaaslane peab sellest kõigest teadma? Siin tuleb appi perspektiiv. Kui su mõtted jäävadki mõteteks ega liigu kaugemale, siis nendest rääkimata jätmine ei saa halba teha, küll aga iga mõtte avaldamine. Kui sa aga kipud pidevalt mitmete ihaldusobjektidega sextingut (seksikate sõnumite saatmine ingl k) harrastama, siis tekib pigem küsimus, aga milleks?

Number üks põhjus, miks petmist varjatakse, on väidetavalt süütunne. Süütunne tekib siis, kui oled teo teinud ning kahetsed seda (milleks tunda süüd, kui kogemus oli hea ning vajab uuesti katsetamist?). See on ka number üks põhjus, miks inimesed petmise üles tunnistavad. Hiljuti kostus ühes filmis selle kohta hea tsitaat: "Milleks ma peaksin oma südametunnistust kergendama teise purunenud südame arvelt?". Kui sa tead kindlalt, et see rohkem ei kordu, kahetsed oma tegu, kas siis teo üles tunnistamine on lihtsalt aus olemine? Või on selles suurem osa oma patukoorma kergendamisel?

Teine põhjus varjamiseks on status quo säilitamine ehk hirm tekitada tavarutiini asjatu murepilv. Suur hirm on seotud armastatu või ka usalduse kaotamisega. Kui eelneva põhjal selgus, et rääkimine on egoistlik, siis selle põhjuse najal on vaikimine egoistlik. On ka majanduslikud ja sotsiaalsed põhjused, mis on üsna triviaalsed. Armastus on möödunud, mees/naine elab teist elu, aga varade jagamise hirmus varjatakse lõtvasid elukombeid. Samuti tuuakse põhjuseks lapsed ning hirm sattuda põlu alla sugulaste ja sõprade ees. Kuid asja tuleks vaadata ka teise nurga alt – kas sina üldse tahaksid teada, kas su kaaslane on sind petnud?

Aile (24): „Kui ausalt öelda, siis mina ei tahaks teada, kui mu elukaaslane on teinud ühe vea ning mind petnud. Milleks? Kui ta tegi vea, seda rohkem kunagi ei juhtu, siis milleks ma peaksin oma silmad peast välja nutma ja terve usalduse tema vastu kaotama? Teine asi, kui petmine on järjepidev. Sellise inimesega ma koos elada ei suudaks. Ja siis ma tahaks küll teada ja tema enda käest, et asjale normaalselt kriipsu alla tõmmata."

Gertrud (30): „Me oleme mehega naljatamisi teinud kokkuleppe, et kui üks tahab teise inimesega intiimses mõttes olla, siis tuleb sellest teada anda. Minu arust on see suhtes ideaalne variant. Me oleme vähemalt teineteise vastu ausad ega pea teineteise selja taga tegutsema ning vales edasi elama. Muidugi tundub see ebaloomulik, et mu mees ütleb, et ta tahab teise naisega olla ja jääb õhtul kauemaks ning mina istun siis kodus ja kujutan ette, kuidas nad kahekesi on. Sellise kokkuleppe eesmärk on pigem see, et me saaks omavahel läbi rääkida, miks tal on selline vajadus tekkinud ja kas me saaks seda kuidagi kõrvalhüppeta lahendada."

Elu paratamatus on see, et valel on lühikesed jalad. Take Thati staar Mark Owen avalikustas, et on oma abikaasat kümnekonna naisega petnud. Spekuleeritakse, et John Terry ja Tiger Woodsi seksiskandaalid, kus rahajanus naised paljastavad afääre tuntud staaridega, on mõjutanud teisigi tuntud staare. Mõni eelistab teiste paljastamise asemel ise ausana välja tulla. Ühekordnegi eksimus võib keerata sarvetegijate vastu. Ja ka kõige kindlama ja saladust pidava armukese puhul jääb alati võimalus, et ehk ühel päeval.... Selle asemel, et pidevalt karta või süümepiinades elada, tasuks enne teatud hetke mõelda: „Kas see on seda väärt?" Mida arvad sina - kas petmise peaks kallimale üles tunnistama? Või suudab igaüks petmisest alati hoiduda?