EKSPERIMENT | Kui palju see, mida me kanname, mõjutab seda, kuidas inimesed meisse suhtuvad?

Kui palju see, mida me kanname, mõjutab seda, kuidas inimesed meisse suhtuvad? Tahtsin uskuda, et mu särav isiksus räägib enda eest, kuid eksperimendi käigus selgus, et riided kõnelevad valjemini kui teod.

Minu esimene mälestus sellest, kuidas välimus inimeste suhtumist muuta võib, on pärit põhikoolist. Kui nüüdseks olen umbes kümnendi käinud kleitide-seelikutega, siis toona kandsin vaid pükse. Pärast üht sõprade ringis mängitud versiooni pudelikeerutamisest sain ülesandeks ilmuda järgmisel päeval kooli miniseelikus. Sellist ilmaimet mul endal ei olnud, laenasin roosa mini sõbrannalt. Tundsin end kooliteel hirmus halvasti. Meie klassis, kus poisid ja tüdrukud pigem eraldi hoidsid, toimus aga midagi minu jaoks enneolematut – minuga tulid vahetundides nagu muuseas rääkima klassivennad, kellega olin seni paari aasta jooksul vaid mõne sõna vahetanud. Miniseelikus peitub jõud?
Käesolevas eksperimendis riietun neljaks erinevaks Eestis levinud naisetüübiks ja vaatan, kuidas teised reageerivad. Oma erinevad "isiksused" viin tööle, kolleegidele eksperimenti mainimata; nais- ja meessoost sõprade hulka, kellest mõned katsest ka teavad; samuti õhtul peole. Teen endale kohtinguportaali võrdlemisi neutraalse konto, kus vanus ja haridustase jäävad tõe lähedusse, minu nimeks saab mu kassi nimi, Siisi. Portaali tarbeks on mul telefoniga tehtud fotod. Profiili tekstiline osa jääb iga foto puhul samaks, igal pildil lasen üleval rippuda ööpäeva.
Minu katse fookus on küll suuresti sellel, kuidas suhtuvad erinevas riietuses minusse teised, aga salamisi huvitab mind paratamatult ka see, kuidas muutun ise erisuguseid riideid ja soenguid kandes.

Esimene tüüp: ärinaine.
Löön end hommikul üles (lihvitud soeng, korrektne meik, kõrged kingad, must pükskostüüm, valge triiksärk) ja asutan tööle. Alustuseks sobib ärinaise välimus hästi – see annab kummalisel kombel enesekindlustki, ju on see fake-it-'til-you-make-it-teema: kui näen asjalik välja, tunnen end asjalikumana.
Üks naiskolleeg nendib: "Sul on jalas need kingad, millega saab firmajuhi naiseks." ("Aga miks mitte firmajuhiks?" mõtlen, pea juba kõrgel pilvis.) Komplimente tuleb aga üksnes naistelt ka siis, kui riietuse õhtul õuele jalutama viin. Teatrietendusel küsib sõber esimese asjana: "Kas hakkad matustele minema?"
Üritan selgust saada ja kaasan aktsiooni härra Eksi. Tema tutvustab mehelikku vaatepunkti nii: "Selle riietuse peale hakkaks mul suu vett jooksma küll, aga ma ei julgeks läheneda." Tuttav juristist alfaisane aga tunnistab selle pildi oma lemmikuks: "See on päris seks."
Saadan fotod ka häädele sõbrannadele, kes panevad kohe paika: "Jurist!" Seejuures minu keskkooliaegne pinginaaber, kes juhtumisi ongi jurist, itsitab: "Ma vaatasin esimese asjana, et oi, mina! Aga jah, jurist-pangatšikk-kontoripiff. Väga professionaalne mulje."
Kohtinguportaalis tuleb esimene kiri, vist isegi mitte üllatuslikult, hoopis naiselt: "Oled väga kena ja ilus naine. Kuidas läheb ka? Kui sulle sobiks ka naisega suhelda, oleks tore."
See jääb siiski ainsaks omataoliseks. Üks mees uurib: "Kas pildil oled parkimistrahvi välja kirjutamas?" Teine: "Nii ametlik riietus siis. Kas olete börsimaakler?" Kolmas: "Sattusin su kontole ja tundub päris asjalik." Päeva lõpuks koguneb 34 kirja.

Teine tüüp: hall hiireke.
Panen ette ümmargused prillid, selga ruudulise pliiatsseeliku ja lilla vormitu pulloveri, jalga madalad ajast maha jäänud kingad, tuka kammin ette. Juba tööle kõndides tõmbun alateadlikult kuidagi pisemaks – vist rõhuvad mind mälestused umbes 15 aasta tagusest ajast, kui ma selline välja nägingi. Ja keegi ei tee märkamagi! Ainus kommentaar kontoris: "Oo, sul on... uued prillid." Tekib samalaadne tunne nagu siis, kui ei olda päris kindlad, kas naine seltskonnas on rase või natuke juurde võtnud ja keegi ei julge igaks juhuks midagi öelda. Muide, need ei ole uued prillid. Mul ei ole isegi vanu prille olnud oma kuus aastat – enne silmaoperatsiooni kandsin läätsi. Just sellised ümmargused prillid olid mul algklassides, noriti korralikult, enesekindlus oli null.
Nüüd saan aina selgemalt aru, kui palju minu enesetunne ja suhtumine sõltub sellest, mis mul seljas on. Näiteks avastan "halli hiirena", et see väljanägemine teeb mind samamoodi ebakindlaks nagu toona, kui koolikoridoridesse peituda püüdsin. Mõtlen, et kui minus oleks piisavalt enesekindlust, võiksin ju tegelikult kanda mida iganes. Näen seda sõprade puhul iga päev – kui inimene ise on äge, siis tõmbab ta teisi meepotina ligi, ükskõik kuidas ta parajasti välja näeb.
Sõbranna kommenteerib välimust: "Raamatukoguhoidja." Teine: "See on nagu kaader mõnest vanast filmist: väikese maakoha ametnik, kes on ajamasinasse kinni jäänud." Kolmas: "Ilma arvutikotita täitsa 1990ndate alguse riigiametnik. Tänaval ilmselt ei märkaks. Kui riideid veidi tuunida, siis võiks see olla sina mitmekümne aasta pärast." (Ja ühtlasi mina 15 aasta eest, tahaksin lisada...)
Palun taas hr Eksilt mehelikku vaatepunkti. Kui mulle endale tundub, et kogu see riietus on selge klounaad ning inimesed vaatavad ja mõttes muudkui arvustavad, siis tema leiab, et ta kõnniks minust lihtsalt mööda ega saaks kunagi teadagi, et ma eksisteerin. Kurb?
Kohtinguportaalis see foto üleliia loorbereid ei lõika. Kokku saan vaid üheksa kirja, näiteks: "Kui ma ütlen, et sa oled pedagoog, siis ma vist ei eksi :D või?" ning "Nõnna ametlik ja tõsine pilk... naerata nüüd pisut, see ei ole valus."

Kolmas tüüp: klassikaliselt naiselik.
Alustan päeva üsna rahulolevalt. Laines juuste, liibuva kleidi, kontsade ja punaste huultega olen enda glamuursem ja klanitum versioon. Nüüd tulevad komplimendid nii nais- kui ka meeskolleegidelt. Mõned kommentaarid on pisut kahtlasemad kui teised. Näiteks: "Peolt tuled või?" Millele järgneb lisandus, et tegemist olla siiski hea hinnanguga.
Üks sõbranna liigitab välimuse konkreetselt: "Presidendiproua." Teine pakub suurejoonelisemalt: "Miljonäri või presidendi sweetheart-naine. Väga ilus ja kallite riietega. Hästi korralik ja hea ema. Meenutab "Seksi ja linna" Charlotte'i."
Kohtinguportaalis on elu märgatavalt rohkem kui eelmisel päeval. Näiteid: "Väga kena meeldivus :P" (Mõtlen, et mida see tähendab ja kas minu ema põlvkond sellest tulnukate keelest üldse midagi aru saaks?) Teine: "Hei... otsid võtit või pipragaasi valvurile ;-)" Kolmas: "Hmm. Üldiselt ei viitsi ma pilte kommenteerida, aga käesoleval puhul pean siiski kiitust avaldama, sest see KOOSLUS on täiesti imetabaselt stiilne! Meenub midagi "õnnelikest viiekümnendatest", kui inimesed unistasid kosmosereisidest, kui ilmusid müügile esimesed toimivad pesumasinad, kui autode haagissuvilad olid suured ja hõbedased ning kui Ray Bradbury kirjutas oma "Marsi kroonikad". See oli aeg, kui naised kandsid täpilisi kleite, sidusid juustesse tumesinise lindi ning kandsid rõõmsaid kollasevärvilisi käekotte! (Ma armastan seda aega!) Nii et pilt on tõepoolest suurepärane! Maksimaalne respekt."
Neljas: "I would definitely pull you to the right side on Tinder. I always appreciate girls who has a good fashion taste." ("Tinderis (kohtinguäpp – toim) paneks ma sulle kindlasti laigi. Mulle meeldivad stiilsed naised." Jällegi sarjast "komplimendid, millest veel paar aastat tagasi poleks olnud võimalik aru saada".)
Selle päeva kirjade hulk on samas suurusjärgus ärinaisele saabunutega, 38. Üks veidi pikantsem stiilinäide: "Ehk oleks huvi tutvuda ühe vaba vallalise pikka kasvu noormehega, kes otsib naist, kellele meeldiks domineerida janii :) Pmst midagi püsiva suhte taolist... kus naisele meeldiks meest omada, alluma panna enda tahtmiste järgi jne... Esiteks taoline asi mulle alati väikest naudingut pakkunud ja teiseks... tahaksin stabiilsust oma ellu... ja tunnen, et keegi peaks mu selleks lihtsalt karmilt ära omastama :D"
Ühtlasi kaovad minu paranoiad, et ehk olen liiga äratuntav, kui mulle kirjutab kolleeg, kel sellel leheküljel konto. Ta võtab minuga ühendust kui võõra tüdrukuga ja kutsub kohtingule! Tore. Aga ma ei vasta ka talle midagi.

Neljas tüüp: beibe.
Ennast hommikul beibeks sättides ei jõua ma tööle just tavapärasel kellaajal. Spetsiaalselt selleks otstarbeks ostetud huuleläikega on okei. Aga kunstripsmete paigaldamisel suudan neisse mitut erinevat moodi näppupidi kinni jääda. Umbes nagu "Onu Remuse juttudes" lugu rebasest ja vaigunukust. Õudused jätkuvad, kui üritan juukseid tupeerida. Kui jumestaja pildistamise jaoks sedasama asja tegi, nägi see kõik imelihtne välja. Mina näen välja nagu loodusõnnetus. Üritan tekkinud katastroofi siluda pudelitäie juukselakiga.
Kui kõrgetel kontsadel, roosas liibuvas minikleidis ja sädeleva meigiga tööle jõuan, on olukord vastupidine kui ärinaise stiili puhul. Naiskolleegid ei kipu midagi ütlema, vaid üks uurib mitte just liiga diskreetselt: "Mis tööd sa pärast seda tööd teed, et sellise kleidiga tuled?" Mehed aga kiidavad. Üks ohkab: "Nii pikad jalad..." Tõepoolest, lausa maani, tahaks kunagise klassivenna kombel lisada.
Ka hr Eks vaatab pika pilguga jalgu ja teatab esimese asjana: "Nii pikad." Loomulikult ei ole tegelikult mitte jalad pikad, vaid kleit lühike (üritan terve päeva kummardamisest hoiduda). Ühtlasi nendib herr, et kujutlusvõime hooleks ei jäävat suurt midagi – ehk siis: välimus julgustab lähenema ja küllap siis läheneks ka.
Sõbrannad arvavad, et "vanalinn kell neli hommikul", ning "meenuvad alaealised pifid, kes üritavad sellise lookiga kluppi sisse saada".
Kleidikese julgustamisvõime selgub inimkatsete käigus Kuku klubis, kus olen sunnitud vähem ja rohkem keskealiste meeste eest sõprade selja taha põgenema. Ühegi joogi pärast endal aga muretseda ei tule! See, mida ma õhtu jooksul räägin, ei ole ilmselt ühelegi meestest oluline, sest nad ei räägi niikuinii minuga, vaid – ma ei teagi, kleidiga?
Tuttav alfaisane kommenteerib: "See on nendest kõige sobivam pilt deitimissaidile. Korralik pornolook positiivses võtmes."
Beibe elu kohtinguportaalis läheb käima samal hetkel, kui pilt üles laetud on: "... Väga ilusad kohevad juuksed on sul, nagu ma pildilt näen."
Martin: "Sinu võtaks küll endale :)"
Janar: "Otsustasin sulle kirjutada, kuna sa oled pildil nii võrratult ilus, et patt oleks olnud kirjutamata jätta :)"
Sander: "Sa oled väga ilus. Kena vallatu punane kleit :)"
Ott: "Vabandust, et Sind tülitan, kuid ma ei suutnud Sinu ilule vastu panna. Peab kohe ütlema, et sa oled nii armas ja kaunis neidis, et tahaks kohe ekraani sisse pugeda ja Sulle mõnusa pika ja sooja kallistuse teha."
Kirju tuleb kokku 157 (!), neist viis on konkreetsed kohtingukutsed. Seda on siis nii viisteist korda rohkem kui kirju mulle hiirekesena, aga ka ligi viis korda enam kui ärinaisele või glamuuritarile. Tuletan meelde, et mina seal riiete sees olin igal korral ju sama. Või... kas ikka olin? Beibe välimuse puhul on selge, et tähelepanu saab tõesti, aga kas ma sellist tähelepanu tahaksin?

Jah, õppisin midagi küll.
Mind võib järgneva väite eest kas või tomatitega loopida, aga – objektiks olemises on minu jaoks oma võlu ning kui ma ütleksin, et see kõik mind ei lõbustanud ja egole pai ei teinud, siis ma valetaksin. Igapäevaselt, oh üllatust, eelistan muidugi seda, kui räägitakse minu, mitte mu jalgade, rindade või roosa kleidiga. Samas, meenutagem korraks Marshall McLuhani kaubamärgiks saanud lauset: "Medium is the message" ehk "Meedium ongi sõnum". Minu ebateaduslik interpretatsioon selle eksperimendi põhjal: "Kleit võibki olla sõnum". Selletaolist eksperimenti võiksin aga ehk mingi piirini suisa soovitada – äkki avastad midagi uut teistes inimestes, aga võib-olla hoopis iseeneses.

Artikkel ilmus esmakordselt ajakirjas Anne & Stiil 2012. aasta oktoobris.