Iroonilisel kombel kirjutan seda lugu laua taga, ühtaegu isaga telefonis rääkides, ühe käega artiklit toksides ja samas toimetamist vajavat kavalehte üle lugedes. Paar meetrit eemal huilgab mu kolmeaastane poeg tähelepanu järele: "Emme, vaata, ma olen lohe!"

Vahel tundub, et meile, naistele, on sisendatud, nagu suudaksime kõike. Angelina Jolie päästab ühel ja samal ajal maailma, näitleb, kirjutab ja kasvatab kuut last. Miks ei peaks meie sama suutma? Ja tegelikult, milleks Ameerika, kui paljude põlvkonnakaaslane Kadri Kõusaar kirjutab raamatuid, teeb filme, juhib saadet ja reisib takkapihta ümber maailma. Ühiskond on meid veennud, et kõike saabki korraga, ole ainult piisavalt tubli ja hakka pihta.

Ennast vaadates usun ju isegi, et üheaegselt võib käia koolis, teha eri tööotsi, kasvatada last ja hoida kodu korras – tuleb vaid piisavalt planeerida. Pilk ümberringi kinnitab, et samamoodi toimetavad paljud Eesti naised. Tõsi küll, alailma avastan nii end kui ka neid kurtmas, et küll oleks hea, kui elu kulgeks väheke rahulikumalt. Korraga tuleb telefoniga rääkida, e-kirju toksida, küüsi lõigata, kolleegiga vestelda, kohvi juua ja raadiot kuulata. Ning vahel ei pruugi oma multitaskingut ise märgatagi, sest seda peetakse enesestmõistetavaks. Käsi püsti, kes pole autoroolis uudiseid kuulates püüdnud ühe silmaga foorituld jälgida ja samal ajal tekstisõnumit toksida!

Aju pole arvuti

Kuidas mõjub selline pidev tähelepanu jagamine meie psüühikale? Kas peale on kasvamas põlvkondade kaupa keskendumisraskustega inimesi või just vastupidi? Kas õpime sel moel aega säästma või, suutmata keskenduda korraga mitmele asjale, jääb osa toiminguid vaeslapse rolli?

Termin multitasking on pärit IT-valdkonnast ja viitab sellele, kuidas arvuti teeb justkui mitut asja korraga. Alates 1990. aastatest on psühholoogid uurinud, millised on inimese multitaskingu piirid ja kas selline asi üldse eksisteerib. Üllatav või mitte, aga pigem on levinud arvamus, et mitme asja korraga tegemine pole nii tulemuslik kui ühele tegevusele keskendumine. Korraga mitut asja tehes kannatavad isegi lihtsamad toimingud ning röövivad kokkuvõttes märksa rohkem aega. Paljude psühholoogide meelest on rööprähklemine tänapäevase ühiskonna paine, sest inimese ajul pole mahtu hoomata korraga nii palju infot. See aga tekitab lausa vaimseid probleeme.

Paljud õpetlased peavad multitaskingut lihtsalt müüdiks. Neuroteadlane Earl Miller ütleb tabavalt, et inimesed, kes peavad end osavateks rööprähklejateks, petavad ennast. Pealegi olevat aju väga osav ka iseenda hanitamisel. Seal, kus meie arvame end multitaskivat, lülitub aju lihtsalt ülikiirelt ühelt tegevuselt teisele, ning nii jääbki meile mulje, nagu keskenduksime mitmele asjale korraga. Samuti kuuluvat linnalegendide hulka jutt, et naised on paremad mitme asja korraga tegijad kui mehed.

Tõhusus on võimalik

Ometi tundub, et ilma pideva ümberhäälestumiseta ühelt tegevuselt teisele pole nüüdisajal võimalik ellu jääda. Infotulv ja kohustuste hulk on selleks liiga suur. Kuidas olla selle kõige juures võimalikult efektiivne?

"Tõhusus on võimalik, aga seda takistab kõige enam killustumine," tõdeb enesejuhtimise koolitaja Kristjan Otsmann. "Meil kõigil on kange tahtmine olla hullult tubli ja teha kõike hästi. Mõnikord märkan, et nii mina ise kui ka need, kes käivad mu koolitustel, tahavad teha kõike ja veel rohkemgi. Sellest tekibki killustumine, mille käigus tõmmataksegi end erinevate tegevuste vahel ribadeks."

Otsmann nimetab teisigi põhjuseid, mis takistavad tõhususe saavutamist. "Me ei mõtle piisava selgusega läbi oma eesmärke. Et mis on tegelikult kõige tähtsam." Ta toonitab, et oluline on seada endale sihte ja prioriteete, sest muidu võib edu tagaajamine haarata kontrolli inimese üle.

Multitasking – kas uue aja ilming?

Nagu öeldud, peetakse multitaskingu üha laiema leviku põhjuseks tehnika arengut. Tehnikast on kahtlemata kasu. Näiteks on internetikasutajad üliosavad välja peilima vajalikku infot. Mobiiltelefonid ja arvutid on päästnud meid kontori-ikkest ning võimaldavad teha tööd kas või vanaema juures puu all. Omaette küsimus on aga, kuidas takistada tehnikal enda üle võimust võtmast, arvestades seda, et nutitelefonid ja kõikvõimalikud peened lisavidinad toovad meile meelelahutuse lausa voodisse ja WCsse kaasa.

"Varem oleks tundunud hullumeelsusena minna metsa ja sealt helistada," ütleb Otsmann. "Või oleksid sa kolmekümne aasta eest ette kujutanud, et keegi ütleb, et saab umbes sada kirja päevas ja kirjutab ise nii nelikümmend?" Tollal oleks arvatud, et tegu on grafomaaniga, kuid tänaseks on uudiste liikumise tempo määratult kasvanud. Paraku pole Otsmanni sõnul sellele järele jõudnud meie suutlikkus infot töödelda ja analüüsida.

Tehnika arengu tõttu on ka meediatarbimine plahvatuslikult suurenenud – näiteks 2008. aastal võtsid inimesed Läänes vastu infot kolm korda rohkem kui aastal 1960. Pideva tarbimisega kaasneb aga katkematu tähelepanu jagamine – arvutikasutajad kontrollivat näiteks töö juures e-posti umbes 37 korda tunnis. Arvuti võib olla inimesele suureks abiks, ent Otsmanni väitel on see sagedamini hoopis nagu kirves ahvi käes. "Bill Gates on öelnud, et arvutid aitavad inimese suutlikkust eksperimentaalselt suurendada, kuid selleks tuleb osata neid kasutada. No kui tööl on midagi olulist pooleli, kas siis ikka tasub pidevalt Facebooki kiigata, kuidas sõpradel läheb ja milline Winnie Puhhi tegelaskuju sa oled? "

Kuidas säilitada efektiivsust?

Pole siis ime, kui keskendumisvõime pideva infokülluse käes kannatab ning oskus eristada kiires infotulvas olulist infot ebaolulisest nõrgeneb. Teadlaste arvates on probleemiks ka see, et katkendlik mõtlemine ja keskendumisprobleemid ei kao kuhugi. Multitaskijad ei suuda lõpetada rööprähklemist ka siis, kui parajasti tuleb pühenduda vaid ühele tegevusele, teisisõnu vaevavad neid keskendumisprobleemid.

Õnneks pole asi lootusetu ning leidub häid näpunäiteid, kuidas efektiivsust säilitada. Esiteks tuleb selgelt läbi mõelda, mis on eesmärgid ja prioriteedid. Sealjuures tuleb eristada olulist ebaolulisest ning tegevuste nimistust ebaolulised kohustused välja jätta. Kui aga midagi käsile võtta, siis tasub koostada ajakava: millistest etappidest tegevus koosneb ning millise ajaga on plaanis tulemusi saavutada. Olulisematele ülesannetele tasub julgelt aega eraldada ning mitte lasta end nende täitmisel segada. Otsmann lisab ühe olulise nüansi, kuidas säilitada töövõimet: "Iga päev tuleb keskenduda, kas või natukene. Kui neid asju teha, siis ongi kõik korras."

Pööra multitasking positiivseks!

Mida aga peale hakata, kui on siiski vaja teha mitut asja korraga? Kombineerida tegevusi, mis omavahel kokku sobivad, soovitavad asjatundjad. See aitab vältida üksluisust ning selliste tegevuste ühele ajale sättimisest ei sünni erilist kahju. Näiteks saab korraga triikida ja raadiot kuulata ning bussis sõites või lennujaamas oodates lugeda.

Pealegi pole mitme asja korraga tegemine sugugi uus nähtus. Omamoodi tegelesid multitaskinguga paljud nõukaaegsed eestlased: vaatasid telekat, kudusid sokki ja õppisid ühtlasi Soome televisiooni kaasabil inglise ja soome keele selgeks!

P.S. Mis te arvate, mitu korda ma selle loo kirjutamise vältel köögis kohvi või teed keetmas käisin, meile vaatasin ja telefonile vastasin?

Helena Väljaste
Meelerahu keskuse psühholoog

Kui tihti juhtub sinuga nii, et teed ühte tegevust, näiteks jalutad linna peal, ja mõtled samal ajal oma peas sajast muust asjast? Kuidas sa ennast seejuures tunned – kas lõõgastunult või ärevana, kas pigem õnneliku või õnnetuna?

Harvardi psühholoogid Killingsworth ja Gilbert viisid 2010. aastal läbi uurimuse "Uitav meel on õnnetu meel". Uurimuses osales 2500 inimest ligi kaheksakümnest riigist. Nende mobiiltelefonile saadeti sõnumeid eri aegadel keset päeva ja esitati kolm lihtsat küsimust:

1. Mida sa praegu teed?
2. Kas sa oled keskendunud käsil olevale tegevusele?
3. Kui õnnelikuna sa end tunned?

Uurimuse tulemusena leiti, et oleme kõige õnnelikumad keskendununa käsil olevale tegevusele. Hea toidu ja imelise vaate nautimiseks on ju mõnus olla 100% kohal, eks! Kuid seIle uurimuse tulemuste põhjal võib väita, et keskendunud kohalolek pakub õnnetunnet ka siis, kui teeme midagi sellist, mis meile ei meeldi. Näiteks naine, kes peseb keskendunult nõusid, on õnnelikum kui see, kes mõtleb samal ajal tööle või puhkusele. Seega näeme, et praeguse hetke ja tegevuse teadvustamine pakub suuremat heaolu- ning õnnetunnet. Olgu see hetk siis ka kõige tavalisem – pesu triikimine, riietumine või poesabas seismine. Ärksameelsust ehk siin ja praegu kohaloleku kunsti on võimalik õppida koolitustel ka erinevate tegevuste kaudu, nagu jooga, idamaised võitluskunstid, meditatsioonid, hingamistehnikad. Käesoleva hetkega kontakti saamiseks piisab juba ka sellest, kui teadvustad oma hingamist. Proovi seda kohe.

Artikkel ilmus esmakordselt ajakirjas Anne & Stiil 2013. aasta oktoobris.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid