HELENI BLOGI | Lumetud pühad

Jõulupühad on pea igas lääneriigis sarnased: perekesksed, rohke toidu ja kuuse ümber. Nagu eelmisel korral mainisin, siis mu tänavune kuusk oli türkiissinine, väljas säras päike ja ookeani ääres jalutades ei jäätunud ripsmed ära. Olen esimest korda oma 31 eluaasta jooksul pühade aegu Euroopast eemal.

Ameerika traditsioonid Eesti omadest väga palju ei erine. Pühade keskseks teemaks on pere ja omastega aja veetmine. Paljud asutused annavad töötajatele pühade kollektiivpuhkuse, mis tähendab, et jõulude ja aastavahetuse vahelised tööpäevad on vabad. Kahjuks mitte küll kõik asutused - mina olen üks nendest, kes selle nädala kontoritooli nühib. Põhilised erinevused, mis siin leidsin, on:

* jõuluõhtu on täiesti tavaline tööpäev, ainult et poed sulgevad tavalisest varem uksed
* kingipakid avatakse jõulu esimese püha hommikul
* keskne toidukord ei ole mitte jõuluõhtu söök, vaid 25.detsembril aset leidev perelõuna... ja sealt sujuvalt edasi õhtusöögile.
* usklikud pered käivad missal olenevalt traditsioonist, mõned jõuluõhtul, kuid enamus siiski jõulu esimesel pühal
* ainuke riigipüha on 25.detsember, jõulu teine püha on juba tavaline päev
* levinuim põhiroog on mitte seapraad, vaid kalkun või sink
* glögi asemel juukse munajooki (eggnog)

Jõulud LA's möödusid mul Washingtonist külla lennanud väikevenna ja kohaliku sõbra seltsis enamasti süüa tehes. Kuna tegemist oli Eesti-Ameerika seguste pühadega, siis otsustasime, et avame pakid 25.detsembri hommikul nagu kohalikud, aga suure sööma teeme ikkagi alles õhtul. Pakkide ja õhtusöögi vahele jäi aga palju vabu tunde, ning nii otsustasime pühi tervitada ookeani ääres. Kui aastas on üks päev, mil Los Angeles ei ole autodest umbes, siis on see jõulu esimene püha. Sõit West Hollywoodist Santa Monicasse, mis tavaliselt võtab umbes 45 minutit kuni tund, võttis kõigest 20 minutit. Parkisime auto ära ja üürisime rattad. Jõulukampsunid seljas, sõtkusime randa ja närisime liivanukil võileiba. Kuna sooja oli kõigest 12 kraadi, siis õhtul pimedas tekkis isegi jõulutunne, kui ahjust kartulite ja prae lõhna hõngus ja telekas taustaks „Visa hing" mängis. Kolm tundi kokkamist hiljem katsin päris esimese täiesti enda tehtud jõuluõhtusöögi laua. Kõik oli peaaegu nagu kodus, ainult pere oli puudu...