HELENI BLOGI | Ahvi aasta, Inglite linn
Aastavahetus on aeg, mil me kõik tihti viimasele 12 kuule mõtleme, peas kokkuvõtet koostame ja uusi plaane vorbime. Vahel paneb see naeratama, vahel kergendatult hingama, et vana aasta lõppeb ning uut saab alustada puhtalt lehelt. Minu leht algas teisel pool maakera, maavärinate ja kuumalainete kohtumispunktis Californias.
2015 oli minu jaoks aasta, mis tõi endaga kaasa kaks keskkõrvapõletikku, halvava südamevalu, majanduslikult keerulisi hetki ja emotsionaalselt raskeid otsuseid. Samas oli see ka aasta, mis panin mu taasavastama armastuse lume ja mägede vastu, õpetas korporatiivjamast läbi närima, andis võimalusi töötada koos andekate sõpradega erinevate projektide kallal, lükata töösse uus loominguline multimeedia-platvorm ja mis kõige olulisem - mitu aastat kestnud üle ookeani hüplemine ja raske töö kandis vilja ning kolisin siia, Californiasse. Tee Los Angelesi ei olnud juhuslik, vaid mitme aasta pikkune võimaluste otsimine koos tööandjaga ning lõputu enesetõestamise tulemus. Kummaline – hetkel, kui olin otsustanud, et kui midagi aastatepikkuse töö tulemusena ei muutu, kolin koju ja töötan muude projektide kallal. Paar päeva peale ajapiiri sättimist löödi aga kõik klotsid laiali ja anti vaid mõni nädal otsustamaks, kas kolida või mitte. Tuleb olla ettevaatlik asjadega, mida elus soovid - nad võivadki täide minna, kui piisavalt vaeva näha!
Kogu 2015.aasta oli kui tornaadosüdamikus surfamine ja töö tõttu oli glämmist kõrimulguni. Kui sõbrad pakkusid, et võiks kellegi kodus lihtsalt vaikselt istuda, tahtsin rõõmust lakke hüpata. Tormilise aasta ainuõige ärasaatmine pidi tulema rahulik. Ja nii ka läks. Muidu võib Los Angelesis leida äärmusest äärmusesse üritusi - kõike saab! On fetišipeo soov – aga palun! Kes tahab gaalat – olge lahked, kes soovib, saab ka tänavapidu! Paljud kohalikud olid aga hoopis mõne sõbra või tuttava kodu poole teel, vähesed viitsisid end kuhugi klubisse vedada. Võibolla on kogu vana-aasta- ja klubivärk siin kahekümneste üritus? Kui nii, siis tunnistan, et olen vanur! Tänulikult lukustasin vana-aasta õhtul kontoriukse kell kuus, tegin kodus tunnise uinaku ja jalutasin sõprade majapeole.
Minu 2016 saabus inimestega, kellest hoolin ja kes minust hoolivad. Vanade ja uute sõprade ning väikevenna seltsis erinevaid aastavahetuse traditsioone järgides. Lisaks lauamängude mängimisele tegime läbi ka head õnne toovad traditsioonid maailma eri nurkadest.
Õhtu jooksul suutsime:
* süüa 12 erinevat rooga
* kõik said riisipudingut, millest ainult ühte portsu oli peidetud mandel
* riputasime kotiga sibulaid ja ühe granaatõuna välisuksele
* sõime Jaapani riisimaiust mochi
* kirjutasime paberitükile soovi, mille täitumist tahaks uuel aastal, põletasime selle šampanjaklaasis ära ja jõime tuha koos šampaga ära
* kirjutasime taldrikutele asjad, mis soovime minevikku jätta ja lennutasime need taldrikud vastu asfalti kildudeks (koristasime killud ilusti ära)
* üks seltskonnast riietus mõneks ajaks sokukostüümi
* kandsime terve õhtu kaelas hea õnne pendleid
* Hiina traditsiooni kohaselt hautasime musti vürtsiube
* 12 sekundit enne uue aasta saabumist sõime igas sekundis ühe viinamarja, mille järel hüppasime toolilt alla ja lõime klaase kokku
Ma poleks osanud soovida paremat moodust, kuidas siin kergelt hullutavas linnas 2015 kukele saata. Mul on ahvi aastale suured lootused ja kui vähemalt ükski neist mitmest traditsioonist toimib, siis tuleb 2016 põnev. Uus on alati värskendav ja elu on miski, milles saab ainult edasi liikuda. Soovin kõigile värsket energiat uuteks seiklusteks! Head uut ahvi aastat!
