12 aasta pikkuse abielu lahutanud naine: kui viimaks lahkusin, oli asi juba nii käärinud, et lõpp osutus põletikuliseks

Laul ütleb küll, et pärast lahutust tuleks möödunud päevist säilitada meeldiv mälestus ja naeratades edasi minna, kuid kes selle võimalikkust tegelikult usub? Või on soovitusel siiski tõetera sees?

Pärast paarikuist vaatlust Eesti pereelu-foorumites ning seltskonnas kõrvad kikkis liikumist tuleb nentida kurba tõsiasja. Kui armastus on möödas, siis pole teist inimest paarilise jaoks enam olemas. Kuigi me ei pea enam kuni-surm-meid-lahutab-suhtes kinni istuma, kestab suhtumine sellesse ikka veel samadel sunnismaistel alustel.

Kipume ise oma elu keeruliseks tegema, vältides eksiga kokkupõrkamise hirmus teatud tänavaid ja katkestades suhted varasemate sõpradega. Uriseme, kui uus kallim tänaval oma eksi nähes naeratab ja pelgame armukadeduspuhangut, kui eks meile ise sõbralikult tere ütleb…

Milline mõttetu raiskamine, ohkab selle peale online-ajakiri Divorce.com. Normaalne suhtlemine eksidega ei pea tähendama südamesõbraks olemist, vaid oma minevikuga rahu tegemist ja uue eluga edasi minekut. Ehk siis: senikogetust õppimist, paremaid suhteid tulevikuks ja kokkuvõttes ka võimalust liikuda õnnele lähemale.

Kuid tee sinna pole lihtne. Oluline on endale teadvustada, mis viis suhte jahenemiseni, nendib gestaltterapeut Karmel Tall. Teine tähtis küsimus on, kas ollakse valmis tulevikus panustama suhte parandamisse. „Kui teadlikkus puudub, siis kipuvad kompenseerimise eesmärgil loodud suhted korduma,” ütleb Tall.

Lähme parem eos sõpradena lahku.

Tunnistan, et seda võib olla raske teostada. Elasin oma lahutusega läbi samalaadse olukorra nagu kirjanik Elizabeth Gilbert raamatus „Söö, palveta, armasta”. Meie 12 aastat kestnud abielu ootused ja tegelikkus ei klappinud juba ammu, koguni viimased seitse aastat.