HELENI BLOGI | Masinata suures linnas
Suurtes linnades on reeglina logistiliselt imelihtne elada. Urbaniseerumine tõi endaga kaasa infrastruktuuride ja ühistranspordi arengu. Imelise arengu! Rongid, trammid, trollid, bussid, metrood... ja taksod! Enamus suurlinnades elades on auto omamine valdavalt ülearune. Los Angeles on erand!
Olen siiani suutnud elada kuidagi nii, et pole veel autot omanud. Iga kord kui oli tarvis, siis kas laenasin sõpradelt, peikalt või isalt autot. Londonis elades polnud sootuks masinat vaja. Metroo, busside ja rongidega sai enamasti kõikjale oluliselt kiiremini kui autoga. Õige vahel kui nädalavahetuseks kuhugi linnast välja sai sõidetud, siis karja peale kokku võeti rendiauto. Ja nõnda saigi elatud kuni tänase päevani, kus ma LAs elan. Ka siin pole mul veel autot ja esimest korda elus tunnen, kuidas liiklusvahend on hädavajalik.
Selleks, et mõistaksite, mis vahemaadest juttu on, siis näiteks võib ühest linnaotsast teise sõit võtta vabalt kolm tundi. Selleks, et minu elukohast ookeani äärde jõuda, tuleb maha sõita laias laastus umbes 19 kilomeetrit, mille läbimiseks kulub olenevalt liiklusest enamasti 45 minutit kuni tund. Kui Los Angelesi südalinna minna, tuleb varuda vähemalt pool tundi, mille jooksul tuleb pool teest veeta neljarealisel kiirteel. Nii väga kui ka ei tahaks ühistransporti kasutada, tihti see ei õnnestu. Olen mõned korrad kasutanud kohalikku ühistransporti, kuid iga kord on bussis vähemalt kaks kodutut, mõned hullud ja vastik läppunud hais. Kohalikud kirjeldavad säärast liiklemise moodust kui alla elatustaseme isikute kohtumispaika. Minu enda meelest see päris nii hull pole, kuigi mu kõrval on rohkem kui üks kodutu end täis lasknud. Ei oska arvata, kas see on tava või paneb minu füüsiline kohalolek inimestel põied lippama. Lisaks bussidele on siin ka metroo, mis küll kahjuks pole väga populaarne.
Metroo on võrreldes New Yorgiga oluliselt puhtam ja inimtühjem. Kuna linn on laiali valgunud suurele pinnale, siis pole jõutud metrooliinide võrgustikku veel kõikjale suunata. Ilmselt on seesama probleem põhjuseks, miks paljud inimesed teenust ei kasuta. Näiteks pole minugi kodu lähedal ühtegi peatust. Lähim on umbes 10-15 minuti bussisõidu kaugusel. Sealt edasi on võimalik suhteliselt kiiresti liikuda. Siiani olen suutnud kõigest mõned korrad metrood kasutada, enamasti üritan sõpradelt küüti saada või siis end ringi Uberdada. Uberiga jäävad enamasti kohad kümne ja kahekümne dollari vahele. Ei saa just öelda, et tegemist oleks meeletult odava liiklemisviisiga, kuid siiani on meetod enam-vähem toiminud.
Kuidas siis masinata suures linnas elada on? Tehtav, kuid äärmiselt ebameeldiv! Kui siia neli kuud tagasi kolisin, siis teadsin, et saan elukoha kontori lähedale ning koheselt pole autot vaja muretseda. Tööle saan kõndida ja kui sõpradega midagi koos tehakse, siis enamast minnakse ikka ühe autoga ja pole justkui hullu. Tüütuks muutub autotu elu siis, kui tuleb poodi süüa minna ostma, kui kodu sisustuseks on miskit tarvis või kui linna teises otsas toimub tore üritus, kuhu minna tahaks. Mitte et kõikidesse nendesse kohtadesse ühistranspordiga ei saa, aga see kõik võtab vähemalt topelt aja. Tean peale enda veel paari sõpra, kellel pole siin elatud aja jooksul autot olnud, ja kõik nendivad sama: tehtav, aga tüütu! Tegin kiired arvutused hinna poolest, et kas oleks mõttekam omada autot või siis proovida kuidagi Uberi ja rendiauto comboga elada. Kuna töö on lähedal, siis tuleb isegi suure taksotamise peale kokkuvõttes odavam olla autotu mutt.
Lõppkokkuvõttes tuleb mul varsti masin soetada puhtalt koosolekute logistika ja ümberkaudse looduse avastamise eesmärgil. Kuidas see veel välja hakkab nägema, seda ei tea. Kui kellelgi on masin üle, siis hea meelega hakkan selle uueks omanikuks. Hetkel siis kõnnin ja Uberdan edasi.
