EKSPERIMENT: pimekohting – kirev kogemus või viimane lootus?

TEKST: BERIT KASCHAN
FOTOD: STINA KASE

Kas sõbrad teavad paremini, kellega sa paari sobid? Saatsime ühes Tallinna muuseumis töötava Berit Kaschani (28) pimekohtingule kolme tema sõprade valitud kaaslasega.

Kui ühel hommikul saan hoogsa ettepaneku osaleda pimekohtingueksperimendis ja sellest kirjutada, olen üllatunud. Helgemalt poolelt vaadates on see muidugi väga 21. sajand, täiesti seksjalinn, aga... olge nüüd! Me oleme ju põhjamaalased! Ja pealegi olen mina raudsete põhimõtetega naine, kes ennekõike huvitub liivi mütoloogiast ja sotsiaalhoolekande kitsaskohtadest ja nii edasi.
Ma ei kujuta sedagi ette, kuidas ma nüüd kohe võtangi telefoni kätte ja hakkan entusiastlikult oma sõpru-tuttavaid läbi helistama palvega endale kohtingukaaslane leida. Ning lähen õhetades kohtama, naeran terve õhtu pead kuklasse visates, keerutan sõrmede vahel juukseid ja pärast kõpsutan läbi linnaöö kontsadel koju, silmad tähti pildumas ja elukogemus järjekordse eduloo võrra rikkam.
Loogiline, et mu peas hakkab tööle hoopis teine stsenaarium. Kõik ju teavad, et pimekohting on kahtlase väärtusega teineteiseleidmise vorm, mida kasutatakse viimases hädas. Kui ollakse üksindusest täielikus meeleheites ega suudeta enam minutitki abiellumata olla või midagi. Ma polnud seni end nende inimeste hulka arvanud. Olen uskunud, et inimesed, kellega peame tingimata kohtuma, saadab elu meie teele ootamatult. No mitte päris nii, et hakkad poeriiulilt viimast allahinnatud konservipurki krabama ühel ja samal hetkel meeldiva mehega või et minestad täistuubitud trollis just härra Õige käte vahele, aga igal juhul üllatuslikumalt kui tellitud kohting.
Kiire guugeldamine ainult kinnitab mu skepsist – internet on täis viletsate pimekohtingute kirjeldusi. Lausa nii viletsate, et mõnel juhul on pimekohtingule jäetud ka elu. Tundub, et sama hästi võiksin ajakirjandusliku eksperimendi raames astuda kirjavahetusse mõne retsidivistist vangiga ja särasilmselt oodata, kuhu see viib. Avastan veebis tuhnides, et pimekohtingud on olnud eepilised hävingud ka juhul, kui kohtingukaaslase on valinud mõni sõber. "Ma arvasin, et sõbral on minu jaoks kõrgemad standardid," on üks loetud lause, mis samuti otsustamise hõlpsaks teeb. Olgu tõde pimekohtingute kohta, mis ta on, mina seda välja uurima ei hakka. Läbimõeldud "ei" on paari minutiga valmis.
Lõpliku vastuse saadan ära umbes poole tunni pärast.
See on jaatav.
Sain korraga aru, et mul on pimekohtingute suhtes eelarvamusi rohkem kui tasuta transpordi suhtes. Lõpuks pole pimekohting ju midagi muud kui kokkusaamine tundmatu inimesega, kellega tuleks leida ühine keel. Võib-olla isegi lõbusalt aega veeta. Saagu sellest üks karastav vigur, mis ehk valehäbist ja eelarvamustest vabaneda aitab ning võimalik, et elu ühe toreda kogemuse võrra rikastab.

Hakkame pihta!

Kahega kolmest mehest tuleb mul endal ühendust võtta, kolmanda kaaslase nimi antakse mulle teada alles kohtingupäeval. Võõrale inimesele isiklikul teemal kirjutada on päris keeruline. Saan valmis esimese kirja – sõbraliku, ent ettevaatliku. Vastus saabub samal päeval. Lõbusal toonil kinnitab härra oma nõusolekut, aga teatab muu hulgas ka seda, et mu kiri oli lausa koomiliselt ametlik. See mees on ka esimene, kellega kohtun – olgu tema nimeks Raido.
Vahetame enne kokkusaamist veel mõned kirjad. Teineteise identiteetide suhtes lubame pidada guugeldamistsölibaati. Kiri järgmisele deidikaaslasele "Ülole" läheb teele mõni päev hiljem. Sõbralik kinnitus tuleb kiiresti. Intrigeeriva nüansina mainib Ülo, et tema süda pole vaba, aga ta oleks ikkagi valmis minuga õhtust sööma.
Hakkan avastama pimekohtingute võlusid. Kui sa lähed n-ö tavalisele kohtingule kellegagi, kes on a) meeldinud sulle juba (liiga) pikka aega, b) kes meeldib sulle liiga palju, siis on tema kohta heldelt infot, mille najal end kinni mõelda. Pimekohtingul neid puudusi ei ole, tuleb kohale minna ja võtta inimest nii, nagu ta on.
Mis on miinused? Võib-olla see, et nendest kohtingutest saab juba ette teada suurem hulk inimesi kui tavalise deidi puhul. Ettevalmistuse ajal lähevad mõned mõttemängud päris ülemeelikuks. Sõbrad aasivad stiilis "pane oodates loor pähe ja ära ilma sõrmuseta tagasi tule" või "esimese 15 minuti jooksul ütle, et sa oled juba ammu last tahtnud" jne. Aga nali naljaks. Kohtingutele kavatsen siiski kohale minna tõesti sada protsenti iseendana.

Esimene – juttu jätkub kauemaks

Vahetult enne esimest kokkusaamist tabab mind midagi eksamipalaviku laadset. Mul on hirm, et ma ei tunne oma kaaslast ära. Õnneks on Raido tõepoolest ainus inimene, kes sel ajal kokkulepitud kohas seisab. Kümne sekundiga saab selgeks, et tegemist on otsekohese, sarmika ja sooja inimesega. Kõik on alanud sujuvalt ja jätkub kuratlikult lõbusalt. Esimesed kolm tundi mööduvad linnutiivul – üllatusega avastame ühel hetkel, et kohta hakatakse sulgema. Kuna aga suurem osa asju on veel läbi rääkimata, tuleb edasi liikuda. Vestlus lõpeb alles vastu hommikut sel lihtsal põhjusel, et me kumbki ei suuda enam väsimuse tõttu rääkida. Kohtumisest saadud naerudoos on aga meie eluiga kindlasti mitme aasta võrra pikendanud.

Teine – härra Müstiline

Kuna elu esimest pimekohtingut võis pidada heaks kogemuseks, siis lähen järgmisele deidile täiesti rahulikult. Kohale jõudes avastan, et tegemist on inimesega, keda olen ühel üritusel põgusalt kohanud – see on Eesti oludes ka ootuspärane. Siiski ei saa ma väita, et teda tunneksin, kaugel sellest!
Kukub aga jaburalt välja, et võtan enam-vähem avateemaks küsimuse "Kas pimekohtingud on vaid meeleheitlike inimeste pärusmaa?". Seejärel hakkan pidama monoloogi, et miks siis ei ole. Talle võib tunduda, nagu oleks mul teemakohane Powerpointi esitlus lihtsalt maha ununenud ja seega tuleb see sõnadevooluga kompenseerida. Ilmselgelt võiksin edaspidi kaaluda ka Kirby tolmuimejate müümist. Aga noh, inimlik värk ju.
Muidugi jõuame ka teiste teemadeni. Ühised huvid, tuttavad ja sarnane huumoritaju on ka justkui olemas, aga meie vestlus paraku voolama ei hakka. Mu kaaslane tundub tore inimene, aga no mis sa teed. Näib, et ta ei taha endast väga rääkida või hakkas juba antud jah-sõna kahetsema. Nüüd üritab lihtsalt lubatuga ühele poole saada. Dialoogi tekkimist ei soodusta paraku ka kohtumispaiga interjöör ega joogipoliitika. Meil pole muud võimalust kui istuda kõrvuti, seega on võimatu silmsidet hoida, ja kõik joogid serveeritakse enam-vähem sõrmkübara kaupa. Saame hakkama tunniga ja jätame sõbralikult hüvasti.
Pärast seda kohtumist mõtlen pikemalt põhjamaise introvertsuse teemadel. Kuigi "täiesti pime" kokkusaamine tundus hea mõte, ei saa salata, et esimese kohtingu õnnestumises oli kindlasti suur roll sellele eelnenud kirjavahetusel.

Kolmas – mitte päris vaba mees

Mul on tekkimas kerge sotsiaalne pohmell. Liiga palju infot, organiseerimist ja analüüsimist – lõpuks on vaja ka oma tavaelu edasi elada. Ühtlasi on kolmanda kohtumise kokkuleppimisega üsna palju nihutamist ja lõpuks kohtume kesknädalal, kohe pärast tööd. Ootan kohtumist ametlikult mittevallalise härraga suure huviga.
Valitud restoran on suurepärane ja vestluskaaslane algusest peale suhtlusaldis. Salamisi soovisin, et seekordne kaaslane võiks vestlust ise juhtida, ja mu palveid on kuulda võetud.
Ülo on otsustanud võtta kohtumisest võõraga parima ja häälestab mind samale lainele. Ta on oma elus sellises punktis, kus on vaja langetada tähtis lähisuhteid puudutav otsus. Ma olen valmis olema pühendunud kuulaja ja soovi korral ka nõuandja. Täiuslik sootu võõras. Räägime täiesti avameelselt, nagu oleksime kohtunud reisil. Üsna ruttu läheb jutt Suurtele Teemadele, aga jõuame vestelda ka kirjandusest, toidust, filmidest ja pikantsest piiride katsetamisest. Lõpetame õhtu hubases tapasebaaris, kus liitume ühel hetkel kõrvallaua seltskonnaga, fotograafist moskvalanna ja koha omaniku peruulasega. Räägime ja naerame vaheldumisi kolmes keeles ja mulle hakkab tunduma, et õhtu on õnnestunud.

Ja mis nüüd?

See kogemus on mind kahtlemata muutnud. Kindel on see, et veetsin lõbusalt aega, õppisin midagi nii teiste inimeste kui ka iseenda kohta ja usutavasti on mu silmad nüüd rohkem avatud. Tekkinud on teatud valmisolek ja ärksus, huvi teada saada, missuguseid inimesi leidub väljaspool mu igapäevast tutvusringkonda. Seda pole ammu kogenud.
Esimese kaaslasega oleme pärast kokkusaamist vahetanud paar kirja, teisest härrast pole, nagu eeldada võiski, miskit kuulnud. Kolmandaga tõenäoliselt tervitaksime juhuslikul kohtumisel.
Romantilisest küljest – mõne inimese puhul võib pimekohting esmakohtumisena täiesti töötada, aga ei pruugi. Eks iga uue inimesega tutvumine on mingis mõttes pimekohting. Ja kõik erilised inimesed on meile algul ikka võõrad. Kui näiteks kohata peol kedagi, kes sind järgmisel päeval välja kutsub, siis on see ju tegelikult umbes sama pime kohting.
Muidugi mind huvitaks, mida mu deidikaaslased sellest eksperimendist kirjutaksid. Sest see lugu on ju ainult minu vaatenurk. Aga kokkuvõttes tundub tõesti, nagu oleksin käinud ühel kireval reisil.

Miks valisid Beritile sellise kaaslase?

Eia (28), endine kursuseõde ülikoolist

Kohtusin Beritiga esmakordselt seminaris, kus olime kaks ainsat, kes vabatahtlikult vastasid õppejõu küsimustele. Meil mõlemal oli oma arvamus ja kirg teema vastu. Kui sõpradeks saime, imetlesin tema vaimukust. Tõsistel teemadel on ta asjalik, probleemide lahendamisel leidlik. Ta on täis tuld ja elu ning tema naer on suisa nakkav. Kui ühel õhtusöögil Raidoga tutvusin, mõtlesin kohe Beritile. Raidogi puistas vaimukusi nagu varrukast. Ka temal on kaasakiskuv, ennastunustav naer. Ühelt poolt tunduvad nad hästi sarnased, aga teisalt: äkki on mõlemad täiuslikud ühe-inimese-etendused, kes ei kannata teist enda kõrvale särama? Kujutan neid vaimusilmas ette teineteist naljadega lõputult üle trumpamas ja kahekesi muusikast üle lõkerdamas. Kas kahel kangel tekib koos esinemiskramp ja asi läheb vaikselt lörri?

Hannaliisa (27), lapse-, noor- ja vanaduspõlve sõbranna
Ajal, mil Pirita öine tee asendus teleprogrammis EMT night chatiga, oleme Beritiga hommikutundidel köögilaua taga kuulutusi lahti muukinud. Teineteisele sobivaid kangelasi valides oleme kõhulihaseid vormi itsitanud, ent mitte kunagi päriselt jahile läinud, kuidagi imelik on tundunud see asi. Samas me ju ei tea, mida ja keda pimekohtingutel tegelikult kohata võib!
Kuna nii lähedasele sõbrannale on keeruline üllatuslikku kaaslast leida, tegutsesin ka ise võrdlemisi pimesi. Otsustasin paluda üht noormeest, keda olin vaid korra sõbra sünnipäeval näinud. Muu hulgas olin märganud neid seal Beritiga põgusalt vestlemas. Muidu tundub mulle pimekohtingu värk praegu ootamatult värske ja sümpaatsena, poleks arvanudki.

Linda (27), kolleeg ja jooksukaaslane
Suurem osa minu headest meestuttavatest pole vallalised ja mitmega vabadest on Berit enne kokku puutunud. Ometi, kui Berit mulle oma eksperimendist rääkis, mõtlesin kohe Ülole. Nad mõlemad on põnevad isiksused, kel omapärane ja intrigeeriv mõttemaailm ja veidi äraspidine huumorimeel. Lisaks on nad ääretult intelligentsed ning neid ühendab huvi kirjanduse vastu. Ma ei tahaks selle üle liialt spekuleerida, kuidas nende kohtumine välja kukkuda võiks, kuid näen kaht tõenäolist võimalust – kas väga hästi või lootusetult halvasti. Neid kokku pannes ei suuda ma leiget, vahepealset varianti kuidagi ette kujutada. Pulmakutset ma ootama ei jää, kuid loodan, et neil on koos huvitav.

Artikkel ilmus esmakordselt Anne & Stiili 2014. aasta veebruarinumbris.