LIISI BLOGI | Maale elama!
Ühel eelmise aasta juulikuu nädalavahetuse hommikul, olles vanavanaema juures, juues kuuma kohvi ja süües värskeid, äsja peenralt korjatud aedmaasikaid, jäin aknast välja vaatama ja tulin mõttele, et koliks õige maale!
Siin alati päike paistab ja linnud laulavad – nii mõnus! Sel hetkel elasin ja töötasin Tallinnas, kuid põgenesin igal reedel peale tööd Karinule – ühte väikesesse külakesse Järvamaal, kus olid möödunud minu lapsepõlve kõikvõimalikud ja kõige vägevamad suvevaheajad ja vabad nädalavahetused.
See idee tuli väga järsku. Võib-olla liigagi järsku, sest ausalt öeldes polnud ma sellele varem iial mõelnud. Ma poleks osanud arvata, et mul saab ühel päeval pealinna elust nii siiber, et reaalselt kaalungi maale kolimist. Olen ju ometi noor inimene, mis mul saab olla selle vastu, et pealinnas on kino-klubi-teater käe-jala juures. Üllatasin sellega iseennastki! Pidades silmas, et olen elu jooksul veidi alla kümne korra üürikaid vahetanud, võite arvata, miks nii õhinas olin. Loodan siiralt, et see kolimine jääb viimaseks!
Mõtlesin, et maja on olemas. Teine korrus on alati tühjana seisnud. Kunagi oli see vägev koht, kus tuulamas käia, sest sinna oli aastakümnete jooksul väga põnevat kraami kogunenud. Kuna mõned aastad tagasi vahetati katus, tehti ka teine korrus kolast tühjaks ja nii oligi hästi näha, et ruumi, kuhu oma pesa punuda, on küll ja veel. Maja omanikuks on minu kallis, peagi 91aastaseks saav vanavanaema (just, vanavanaema, mitte vanaema), kellele lisaks elab majas ka minu kallis vanaisa, vanavanaema poeg. Et hommikul oleks põhjust maast lahti saada, on neile seltsiliseks veel täitmatu neljajalgne sabaliputajast suurekäpaline Hugo.
Hetk hiljem, kui mõte maale kolimisest oli peast läbi käinud, küsisin vanavanaemalt ehk mammalt, mis tema arvab. Tegu ju siiski tema majaga! Ta itsitas ja ütles, et tema on muidugi nõus, sest ega sellist asja nagunii mitte kunagi ei juhtu. Ta kohe üldse ei uskunud minu ideesse. Ütles, et selleks läheb palju raha vaja. Lisas, et võtke piletit (ostke lotot), äkki võidate! Loto peale ma paraku lootma ei jäänud. Alati küll kirun, kui tuleb ilmsiks, et mõni eestlane jälle lotomiljonäriks saanud, aga ise kunagi piletit ei osta.
Sama päeva õhtul, olles oma suurepärasest ideest nii muinasjutuliselt joobunud, rääkisin sellest ka elukaaslasele. Tegelikult oli rääkimisest asi kaugel. Ma teatasin konkreetselt, et minul tuli mõte Karinule kolida. Kas tuled minuga või ei, mina kolin nagunii! Ta oli kergelt öeldes jahmunud. Ja mina ei tea, miks ma ei võinud seda vähe pehmemalt serveerida. Ikkagi suur elumuudatus! Ta oli mitu päeva imelik. Mina aga energiast pakatav, sest vaimusilmas nägin juba valmis olevat ja sisustatud teist korrust. Olin olnud taktitundetu. Kallist inimest nii võikal moel fakti ette panna pole ilus. Eks ma olin arvanud, et kui armastab, nõustub minuga nagunii. Õnneks nõustuski ja sellest hetkest alates oli unistuses elavaid inimesi kaks.
Maale kolimise plusse on minu jaoks palju ja selge see, et ilma pangalaenuta sinna kolida ei saa. Samas tean, et Tallinnas maksan üürika eest kõvasti üle poole rohkem võrreldes igakuise pangalaenu tagasimaksega. Ja maksta millegi eest, mis saab kunagi päriselt minu omaks, on hoopis teine tera! Kas sõita Tallinnas elades-töötades tööle kolme erineva bussiga või autoga, istudes foori taga ja ummikus, on nii suur närvi- ja ajakulu, et kui saaks, sõidaks üldse luuaga. Pealinna elu oli mind nii ära väsitanud, et kui hakkasin paberile plusse ja miinuseid tõmbama, et saanud ma pealinna poolele ühtegi plussi ega maale kolimise poolele ühtegi miinust.
Olin kindel, et pangaga sujuvad asjad kiiresti, septembris saame juba ehitama hakata ja jõuluks päris oma koju. Aga võta näpust! Kogu asjaajamine venis nagu kurvi võttev tigu, kuid ma jäin endale kindlaks. Ma ei kahetsenud ega mõelnud kordagi ümber. Vaja läks ainult külma närvi ja hästi, hästi palju kannatust...
