HELENI BLOGI | Pärlid ümber Los Angelese: Pasadena
Los Angeles on kiirteedega juppideks lõigatud lätakas linn. Selle suure müraka kõrvale jääb aga palju väiksemaid, oluliselt nunnuma olekuga kohti. Üks säärastest paikadest on 140 tuhande elanikuga linn nimega Pasadena, mis paigutub USA linnade suuruse nimistus 183. kohale.
Olen nii mõnelgi korral LAd külastades ka Pasadenas viibinud. Siin elades olen kahjuks jõudnud sinna vaid loetud korrad. Pasadena on hubane, pealtnäha kergelt igav linnakene, kui aga fassaadist natukene rohkem selle sisusse süübida, siis avastavad paljud, et linnal on oluliselt rohkem pakkuda kui esmapilgul tundub. Iga kuu teisel pühapäeval näiteks muutub muidu ülikooli jalgpallimeeskonna poolt kasutatud staadion piirkonna suurimaks kirbukaks, kus müüakse vidinaid alates pintslitest, kristallklaasidest ja vanadest postkaartidest kuni suurte pronkskujudeni välja. Rose Bowli staadion on iga aardeotsija unistus. Korra aastas, reeglina uue aasta teisel päeval toimub linnas ka suur lilleparaad, mis on kindlasti üks asjadest, mida Lõuna-Californias elav inimene võiks kogeda.
Muidu unisena paistev koht peidab endas palju hipikaid poode, vanakraami kaltsukaid ja antikvariaate. Palju on ka väikeseid teatreid ja näitekunst ning muusika on Pasadenas hinnas. Norton Simon Museum on koht, kus võib leida palju moodsat kunsti, sealhulgas Euroopa kunsti, ja neil on suur skulptuuriaed. Pasadena vanalinn on hubaste restoranide, kohvikute ja poekeste südamik. Tegemist pole väga suure alaga, nii et Los Angelese mõõtudega harjunud inimeste jaoks on Pasadena tänavatel liikumine suhteliselt lõõgastav tegevus. Minu totaalseks lemmikkohaks osutus sel nädalavahetusel elektroonikaromula nimega Apex Electronics. Angaarid on täis igasuguseid mutreid, polte, juhtmeid, lüliteid, mõõtureid, vanu leierkaste ja montaažitehnikat. Kahjuks ei saanud seal pilte teha. Mäletad Harry Potterist pärit raamatukogu saali? Nii, kujuta seda, aga võta ära ilus mööbel ja asenda see peaaegu kokku varisevate laeni riiulitega, mis on tehnikat pilgeni täis. Inimene, kellega sinna läksin, tahtis huvi pärast näha, kas kümme aastat tagasi nähtud kast mõõturitega on siiani seal. Ta kõndis otse riiulini, kus ta eset dekaadi eest nägi, ja leidis sama asja suure tolmukihi all. Mees, kes seda n-ö romulat peab, on ülekaaluline ja kiilanev ning kannab võidunud pusa, millel on ilmselt aastast 1992 pärit rasvaplekid. Kõige klišeem tegelane, keda üldse selles rollis ette võib kujutada.
Selle sama romula kõige toredam osa on aias, kus leidub hunnikutes vanakraami: tehnikat, juhtmeid ja muid vidinaid, millele lastakse vihma peale sadada. Uurisin, et miks, ja sain vastuse, et paljud filmikompaniid kasutavad seda kraami rekvisiitidena, nii et reeglina pole oluline, et see töötaks. Seal aias seistes oleks tahtnud kõikidele kodus elavatele filmikunstnikele ja rekvisiitoritele pilte saata. Kogu Apexi tagaaed nägi välja nagu nende suurim unistus. Mu füüsikust sõber lagistas naerda terve aja, kui aias ringi jalutasin ja omaette pomisesin, "Appi! Miks Eestis sellist aeda pole!!!".
Kui algselt oli Los Angeleses elada hästi kummaline ja võõras, siis nüüd vaikselt, peale nelja ja poolt kuud hakkab tunduma, et siin on tore. Nii nagu iga uus elukoht, vajab ka see linn pisut armastust ja avastamisrõõmu. Siiani ei nõustu ma poolte Ameerika seadustega ja arvan, et tervisekindlustus on lihtsalt üks suur farss, aga kui kogu seda suurt lahmakat natukene kitsama nurga alt vaadata, siis tundub, et pole nii hullu midagi. Tuleb ainult oma väikesed kohad leida. Ah! Pasadenas asub ka üks kahest lähimast pagarikojast, mis terve veebruari vastlakukleid teevad. Nii et kui keegi otsib, siis W Pico tänaval hakkab LAs saama veebruarist alates kukleid, aga Berolina Bakerys Pasadena lähedal Glendale'is – sealt saab juba praegu! Hurraa! Killuke kodu.
