Carmen Kass: "Võtan vananemist hästi positiivse nähtusena."

Viimasel Tallinna moenädalal astus esmakordselt siinsele poodiumile Tema Ise, tippmodell Carmen Kass (37), kes esitles moedisainer Diana Arno loomingut. Anne & Stiil kasutas juhust, et Carmenile mõned küsimused esitada. 

Kas praegu on show'l osaledes teistmoodi tunne kui kunagi algajana? 

Tunne on ikka sama. Mul ei ole kunagi olnud närvi sees, minu jaoks on see teatud mentaalne seisund ja töö. 

Mida tähendab sulle osalemine Tallinna moenädalal? 

Üldiselt on see minu jaoks töö. Muidugi on Eesti minu kodumaa ja esimene kord Eesti disaineri jaoks töötada on suur asi. Aga see on suur samm pigem Eesti moemaailma jaoks. See, et ma täna siin olen, on äriliselt hästi oluline – minu juurde ei tuldud küsima teenet. Tuldi hoopis väga profilt minu New Yorgi agentuuri kaudu, täpselt nii, nagu iga klient mujal maailmas oleks teinud. Ma loodan, et see jätkub ka edaspidi, et meil siin oleks jõudu astuda sõbraelemendist natuke kaugemale. 

Kui olulised on riided, mida esitled? 

Iga inimene tunneb end mingis riietuses paremini kui teises, aga see pole esiplaanil. Ma arvan, et olen piisavalt proff, et isiklikud emotsioonid kõrvale jätta ja esitleda disaineri loomingut sellisena, nagu tema seda nägi, mitte tuua iseennast esile. See on tähtis. 

Aga kui pärast show'd tuleb disainer rõivaga ja ütleb: Carmen, tegin selle sulle mõeldes, kanna! 

Seda on juhtunud, aga see on ju nende emotsioon. See ei ole otseselt minu – mitte et ma seda ei hindaks, aga minu kontseptsioon riietuse osas on natuke teine. 

Mis on eriti tähendusrikas riietusese su garderoobis – lugesin, et sa ei ole kunagi ära visanud ühtki rõivaeset? 

Riided ei tekita minus emotsioone, mugavus tekitab. Kui mul on olnud mugavad kuluvad ja T-särgid, millest mõni läheb katki, siis tekib küll tunne – rhh, kust ma sama hea asja leian –, aga üldiselt mitte. Riideid saab alati asendada. 

Kas oled mõelnud ka ise disaineritööd proovida? 

Päriselt mitte. 

Sa teed suurepäraseid fotosid. Kas võime sind edaspidi näha fotograafina? 

Ma ei välista seda. Aga ma ei välista kunagi mitte midagi! 

Mida tähendab sinu jaoks su praegune vanus? 

Eks me kõik muutume pidevalt. Siin ongi naljakas, et ühest küljest inimene ei muutu, teisalt muutub ta kogu aeg – keha, meel. Mina ise... ma ei mõtle sellele liialt. 

Kui sa oma sünnipäeva hommikul üles ärkad... 

Ma ei pea sünnipäeva! 

Kardad sa vananemist? 

Ma ei karda vananemist. Muidugi näen muutusi, aga ma ei karda. See on paratamatu – ma ei süvene sellesse ega tekita sellest endale probleemi. Parem elada iga päev õnnelikult sellisena nagu oled kui endale probleeme tekitada. See kiirendab vananemist. Olen vananemist võtnud hästi positiivse nähtusena. Kuigi see on vastandlik mu äri mõttes. 

Et mida noorem oled, seda rohkem tööd? 

Loomulikult kehtib see nii moes kui ka näiteks filmimaailmas. So what, lepi sellega. Mina isiklikult ei suuda hinnata inimesi, kes noorust taga ajama jäävad. 

Kui palju on muutunud su igapäevane rutiin? Et näiteks peab rohkem trenni tegema, ei saa endale sama elustiili lubada kui viis aastat tagasi? 

Mingil määral küll. Ärkad üles, kõik on hästi. Võtad oma 10–15 aastat vanad kuluvad, paned jalga – äkki istusid need enne natukene perfektsemalt? Muidugi juhtub seda. Aga see on ju idiootsus – püüda end samasse vormi viia, olla selline, nagu kunagi olid. Püksid tuleb teise kasti panna ja mõelda, et nüüd olen sihuke. Mitte et olen käest ära läinud. Ma pole 20–25 aastat jooksmas käinud, nüüd aeg-ajalt käin. Ma tahan olla paremas mentaalses vormis, mitte et vöökoht või tagumik oleksid samasugused nagu enne. See pole eesmärk. Tunnen, et on vaja natuke liigutada, et teistmoodi energiat ammutada, mitte niivõrd mingi asja trimmimise jaoks. 

Millest energiat ammutad? 

Inimestest enda kõrval, sõpradelt, perekonnalt. 

Mis sind viimati tõeliselt õnnelikuks tegi? 

See on liiga isiklik, et vastata. 

Sa oled alati rõhutanud perekonna tähtsust. Oled mõelnud ka oma pere loomisele? 

Olen mõelnud, aga ma ei laiendaks seda mõtet. 

Lapsi pole sa välistanud? 

Otseselt selliseid plaane ei tee. 

Kui sul oleks tütar, kes astub ellu, siis mis soovituse annaksid talle kaasa? 

Tee seda, mille puhul tunned, et see on õige sinu jaoks. Mitte seda, mida mina arvan sulle õige olevat. 

Mis võiks olla sulle parim kink? 

Mulle meeldib saada perega kokku, aga mulle ei meeldi tähtpäevad. Minu meelest on iga päev tähistamist väärt. Nii ma ei oska midagi soovida. Ma olen õnnelik, et mul on elus hästi läinud. Ma lihtsalt soovin, et jätkuks samamoodi positiivset ellusuhtumist. 

Oled sel aastal tihti Eestis käinud. Miks? 

Põhikohaga ma elangi Eestis, mul on siin oma elamine. Siin on mu kodu, siin on mu hing, perekond ja juured. Eesti on lahe koht, siin on lahe ühiskond – kuigi mitte kõigeks. 

Mille poolest ei ole? 

Ma ei taha öelda. See läheb jälle suure kella külge... seepärast ma ei anna ka eriti intervjuusid. Ma ei ole poliitik. Ma proovisin seda, nägin, mis sellest sai. Ma ei taha, et inimesed joonduksid minu või mu mõtete järgi. Mul on siin hea suhtlusringkond – see on see, mille pärast tagasi tulen. 

Millele karjääris kõige rohkem tänu võlgu oled? 

Kui see on jonnakus, siis võlgnen tänu oma emale – see on temalt päritud. Ja kuigi ta pole alati minuga nõustunud, on ta jäänud minu kõrvale. 

Millised on lähimad plaanid? 

Suuri plaane pole. Elu nautida. Eestis ja mujal. 

Millest on elus kõige rohkem puudus? 

Mitte millestki! 

Oled õnnelik? 

Jah! 

Artikkel ilmus esmakordselt Anne & Stiili 2016. aasta jaanuarinumbris.