ÖKOEKSPERIMENT: peapesu munaga, kookosõli ja looduskosmeetika

Mis juhtub su välimusega, kui vahetada kogu oma tavakosmeetika kuuks ajaks välja ökokauba vastu? Keiu Virro võttis kätte ja proovis järele!

Üks, mis välimust mõjutab, on see, mida sööd. Teine teema on, mida endale peale määrid. Toidu puhul on mul omal nahal katsetatud kinnitus olemas: sööd tervislikku toitu – näed hea välja. See sai selgeks kunagise 30päevase toortoidueksperimendi ajal. Karv läikis ja nahk säras.
Seekordses eksperimendis jääb minu menüü traditsiooniliselt ebakorrapäraseks, küll aga püüan oma ilutoodete valikust kuuks ajaks kaotada ülearuse keemia. Ehk siis kuu aega ökoilu, siit ma tulen!

Kurgiviilud või BB-kreem?

Eksperiment algab teatud segadusega mitmel rindel. Esiteks, kui öko on öko? Kõige ökom ilmselt oleks põhimõte, et mida saab süüa, kõlbab ka peale määrida. Sellega on lihtne. Võtan otsekohe plaani šampoonita peapesu, mida olen juba ammu proovida tahtnud. Täpsemalt kavatsen kasutada kolme moodust: munapesu, soodapesu, meepesu. Üsnagi söödav, eks? Kehakreemina võtan kasutusele kookosõli ja näovee asemel kurgiviilud (kui aus olla, siis ega ma täpselt ei tea, milleks näovett muidu tarvis on, aga kurk silmade peal on ju kõikide iluprotseduuride ema. Vähemasti piltide peal.)
Pisut ebakindla, samas edevana, kolmandat pidi lihtsalt harjumuste ohvrina tahan kindlasti, et meigitoodete "menüüs" oleksid vähemasti ripsmetušš ja mingi BB-kreemi laadne toode.

Peagi siginevad toimetuse korraldustöö tulemusena ja ka poelettidelt minu kappi uustulnukad. Dušigeeli rolli võtab kuuks ajaks üle naturaalne kitsepiimaseep. Müüja arvab, et see on piisavalt õrn, et sobida vajadusel ka näo pesemiseks. Loen juurde, et kitsepiimaseep pidavat nahka uuendama, pehmendama ja noorendama. Ühtlasi maksab seebitükike üle viie euro. Selle raha eest PEAB ta hea olema, muidu ma ei mängi.

Minu uus hambapasta on Urtekramilt ja see peaks olema igati orgaaniline ning maitsema nagu münt ja roheline tee. Samalt firmalt lisandub ka lõhnatu deodorant. Green Nature (Eesti firma!) varustab mind kahe orgaanilise õliga, mille otsene funktsioon jääb mulle pisut segaseks, aga mõtlen, et küllap seda kuhugi määrida tuleb. Mádaralt (Läti firma, naaber!) saabub midagi ekstra õrna BB-kreemi taolist. Couleur Carameli toodete disain on mulle juba ammu Kaubamajas silma jäänud, nüüd saan tutvuda ka sisuga – võtan kasutusele nende ripsmetuši.

Alustuseks tutvun lähemalt ökohambapastaga. Huvitav, see ei vahuta tavapäraselt. Olen lihtsalt nii harjunud, et hambaid pestes peab pool nägu ikka vahtu täis olema. Uus variant tundub tunduvalt mugavam. Suu ei jää ka mündist õhkama, mis sobib mulle igati.

Kraami tuleb uudistama ka minu korterinaaber. Urtekrami väga ökol lõhnatul deodorandil keerab ta korgi pealt ja – eelteadmiseta, et see peaks olema lõhnatu – viriseb: "Iuu, oled sa nuusutanud, kui vastik lõhn?" Ma ise ei leia küll, et sel midagi viga oleks. Toimib kenasti ja riideid ei määri. Ristike kirja, töötab!

Järgmisena süvenen kosmeetikasse. Näiteks ripsmetuššidest olen juba aastaid olnud truu Max Factorile. Nüüd saan katsetada, kas selline monogaamia end ka ära on tasunud. Esimese hooga Couleur Carameli ripsmetušši peale mökerdades on mulje hea. Kas ma selle ökokraamiga maailma päästan, on raske arvata, aga tulemus jääb igati ilus ja puhas.

Aga-hetk saabub ühes kevadise uduvihmaga. Minu esmane rõõm sellest, kui lihtne on tušši veega maha võtta, muutub pahupidiseks – sama ilusti kipub see maha tulema ka väiksema vihmasaju korral. Selle, et näen välja nagu pandakaru, avastan muidugi alles siis, kui olen ühele üritusele saabudes juba mõnd aega asjalikku tööjuttu puhunud. Jutu kohta ei tea, aga peegel kinnitab peagi, et visuaal sinna kõrvale liiga tõsiseltvõetav olla ei saanud.

Paar päeva pärast seda esineb ka minu korterinaaber värvika sõnavõtuga ripsmetuši teemal. Ta on nimelt salaja seda nillimas käinud ja välja selgitanud, et muu hulgas tuleb see pealt ära ka siis, kui ta kallimaga suudleb. Kuidas täpselt need kaks asja omavahel kokku käivad, ärge küsige, aga tema emotsionaalne sõnavõtt kolmes keeles viitab, et ju siis käib.

Paremini läheb kookosõli ja kuivõliga. Minu mure talvest toibuva kuiva näonahaga näikse juba paari päevaga lahenenud olevat. Varem olen olukorda püüdnud parandada rasvaste kreemide ja muu sellisega. Nüüd aga olen õhtuti näkku määrinud kookosõli ja hommikul Green Nature'i kuivõli ja – need toimivad! Kas mõlemad korraga või kordamööda, aga kahtlemata toimivad. Või teisiti öeldes – töötab nagu... õlitatult.

Kuigi, nagu minu puhul miskipärast olema kipub, ei lase tagasilöögid end kaua oodata.
Järjekordne vestlus korterinaabriga, kes on ühtlasi minu parim sõbranna. Juttu sigineb äkitselt vaikus. Pärast pausi: "Keiu... Ma tunnen sind 11 aastat ja ma ei ole kunagi pidanud seda ütlema, aga... Sa haised."
"Oppaa," mõtlen mina.
Millest selline uudne ja mitte ülemäära seksikas avastus tuleb? Vastuseks on – kookosõli! Lisaks muule on see imbunud hommikumantlisse. Otsustan, et võtan õliga edaspidi vähe rahulikumalt.

Aga nii tootereklaami mõttes – Mádara "kergem alternatiiv jumestuskreemile" (mida see täpselt siis ka ei tähendaks – või noh, küllap BB-kreemi?), mida algul liialt vähekatvaks olen pidanud, hakkab mulle tasapisi meeldima. Esiteks ei vajagi nahk pärast loomuliku kraamiga õlitamist enam nii palju katmist. Üleüldse tundub katsetuste järel, et jumestuskreemid on asjad, mis tekitavad ise enda järele tarvidust. Kasutad neid, muutub nahk halvemaks, vajad neid veel rohkem jne. Aga katsealune Mádara kreem lisab mõnusat sädelust ja nahk tundub elavam.

Šampoonita peapesu

Kõige rohkem huvitab mind eksperimendi puhul aga šampoonita peapesu. Alustan projekti: a) pisut hirmunult, b) munapesuga. Selgitan välja, et on tarvis lihtsalt muna pähe lüüa, pisut oodata ja siis see leige veega maha loputada. Liiga kuuma vee korral võib nimelt juhtuda, et peast saab hiljem välja kammida omletitükke. Ilgun endamisi, et siis on nagu kaks ühes, hommikusöök ka.

Pool tundi pärast selle mõtte mõtlemist kirun karmat. Kammingi väikeseid munatükikesi juustest. Ja ausõna, kasutasin enda meelest nii jahedat vett kui võimalik. Aga pea on muidu puhas küll. Olen kuulnud, et esialgu pidavat juuksed hirmus kiiresti uuesti mustaks minema. Peanahk eritab rohkem rasu, sest pole harjunud, et keemia kõike kohe juustest välja ei tõmba. Harjumine toimub aga päris kiiresti, nii et varsti ei ole munapesu tarvis sagedamini kui nii kolme päeva tagant. Juuksed on selle aja vältel puhtad ka. Aga.

Tagasilööki pole taas vaja kaua oodata. Olen väljas, ütleme, kohtingul. Hetk on keskmisest romantilisem, kui äkki teatab härra: "Kuule, su pea lõhnab nagu... muna." Järgneb tema räme naer (romantika!), misjärel ta topib nina mulle korduvalt juustesse, ise õnnelik nagu kutsikas, ja itsitab, et jah, tõesti muna. "Ma olen maapoiss, tuttav värk!"

Saan nüüd aru küll, miks neis šampoonita peapesu retseptides on kirjas, et "lisa soovi korral mõned tilgad eeterlikku õli". Kohe lähen õli järele. Selgub, et pärast seda lõhnab pea lihtsalt nagu lõhnastatud muna... Ei saa täheldada väga suurt edasiminekut, ühesõnaga. Ühtlasi kaalun võimalust vahetada selle artikli tööpealkiri "Kuu aega ökoilu" realistlikuma vastu: "Ökoeksperiment ehk kuidas kaotada sõbrad ja hävitada romantika".

Pärast seda seika otsustan, et on aeg katsetada järgmist juustepuhastusmoodust, soodapesu. Jõuan seda proovida täpselt kaks korda. Mökerdan juuste liigse kuivatamise hirmus peale ka "palsamit" – leian retsepti äädikaga. Aga see ei aita suuremat. Ei teagi, kas teen midagi valesti? Iseenesest täiesti võimalik – olen ikka mõelnud, et kui suureks saan, hakkan katastroofiks. Sedapuhku on järjest katastroofilisemas seisus mu juuksed. Palsamitest hoolimata on kiharad üha kuivemad. Ja kui sära hakkasid nad kaotama juba munapesu ajal, siis nüüd peab juba mu korterinaaber seda tarvilikuks mulle mitte nii väga diskreetselt üle korrata.

Kolmas variant, meepesu, peaks teoreetiliselt olema imeloom, mis peseb pea, mõjub maskina ja küllap oskab vajadusel ka lapsi magama panna ja unelaulu laulda. Retsept on taas lihtne – segad lihtsalt pisut mett veega. Tõepoolest, selline peapesu ei kuivata juukseid sugugi. Ühtlasi ei tee ta neid ka kuigi puhtaks.

Otsustan, et mee parim kasutuskoht on hoopis nägu. Mee määrimine näkku on minu tagasihoidlikul hinnangul kõige parem asi, mida oma nahaga ette võtta: nägu särab, nahk on superpehme. Mitte ükski mask ega kreem ei jäta nägu selliseks, tõsijutt. Mina olen meefänn! Ainult mitte juustes.

Pärast kuu aja möödumist on aeg kokkuvõtteid teha. Esiteks on märksõnaks lõhn! Munalõhn ja kookosõli lõhn, mis külge jäävad, ei ole minu jaoks tulemust väärt. Šampoonita peapesu ei olnud minu juustele sugugi mokkamööda: rabedad, tuhmid... Kitsepiimaseep, deodorant ja hambapasta toimivad ilusti, ent sobivad juhul, kui raha ei ole probleem, sest paratamatult on need vähemalt minu tavatoodetest hulga kallimad. Samas, peapesuga on võimalik kõvasti kokku hoida. Kui pole probleem olla munapea (lõhnad võimenduvad eelkõige niiskes ilmas, muidu on enam-vähem okei) ning kui juuksed ei muutu nagu minul rabedaks ja tuhmiks.

Võrreldes omaaegse toortoidueksperimendiga võin aga kinnitada oma peas tekkinud hüpoteesi: söömine mõjutab välimust igal juhul rohkem kui ükskõik mis näkku määritav. Ökotoodete puhul on katse tulemused ostmiseks üsna väike argument, palju suurem on mõtestatud tarbimine. Ehk siis teadmine, kust on ostetud tooted pärit, mida need sisaldavad ja et keegi nende tõttu kannatanud pole.

Artikkel ilmus esmakordselt Anne & Stiili 2015. aasta juuninumbris.