LIISI BLOGI | Maale elama! 2. osa: Hääästi rahulik peab olema!
Järgmine samm peale otsuse vastu võtmist oli öelda üles üürikas Nõmmel. Kuna teadsin, et saan nagunii „üleöö" pangast laenu, arvasin, et üüri ja pangalaenu korraga maksmine käib üle jõu.
Niisiis saigi korteriomanikule teatatud, et täpselt minu sünnipäeval, 28. augustil oleme oma kodinatega Nõmmelt läinud. Ajutiseks peatumispaigaks enne kodu valmimist olime valinud minu lapsepõlvekodu Raplas, kuhu olen elu jooksul kordi ja kordi tagasi juhtunud. Ema rõõmustas. Mõeldud, tehtud! Elus esimest korda olin targem kui muidu. Alustasin pakkimisega nädalaid enne väljakolimist. Tavaliselt olen asjade pakkimise alati viimasele hetkele jätnud ja oi seda kirumist siis hiljem! Mäletan veel kooliajast, et igasugu plakatid ja referaadid klopsisin valmis ikka üks öö enne esitamist. Mõttes kirusin õpetajaid, et on ikka sindrinahad, tahavad, et väiksed õpilased teeksid suured tööd nii kiiresti valmis. Tegelikult anti käsk pihta hakata juba 2 kuud varem.
Seekord olin endaga ikka väga rahul. Hakkasin igal nädalavahetusel enne väljakolimist osa kodinaid juba ema juurde tarima. Toppisin oma väikse maanteemuhu triiki täis. Ema kelder muutus aina raskemini läbitavaks ja üürikas muudkui tühjenes. Õnneks oli ema juures resideeruv vennaraas terve meie sealveedetud aja sõjaväes, seega suuremat ülerahvastatust tuli ette üpris harva.
Mureks ja hingepiinaks oli paraku ikkagi põhjust. Soomes elades soetasime kassi. Kuna emal juba on üks turske isane kõutsihakatis, siis oli meie aktivistist poisikluti kaasavõtmine ema juurde raskendatud. Võtsin ühendust vanaemaga, kes oli üsna kohe nõus Smitteni enda juurde asumisele võtma. Probleem iseenesest lahendatud, kuid süda tilkus ikka verd. Meie pehme nunnu ei olegi meid peale tööd enam kodus vastu võtmas! Õhtuti ema juurde saabudes tervitab meid hoopis Milo, kes kõiki jõuvarusid ühendades ja viimset pingutust trotsides hetke leiab ja meid diivanilt sellise mölaka näoga vahib, et mul endal hakkab lausa häbi, et julgesime uksest sisse astuda. Mis teha, see kõik on ajutine ja ajutised elumuudatused elatakse ikka rõõmsalt üle!
Augustis hakkasin kohe pankades konsultatsiooniaegu kokku leppima. Paralleelselt otsisin firmasid, kes meie kodu ehitama hakkaks. Leidsin kohaliku kaadri, kes tegeleb üldehituse ja kõigega, mida mul vaja läheb. Olles ühel nädalavahetusel jälle Karinul, tuli kaadri pealik asjale pilku peale viskama ning prognoosis kogu ehituse maksumuseks umbes-täpselt 46 000 €. Mina, ehituse koha pealt sel ajal veel loll nagu ühe plastmassist aiamööbli lauajalg, mõtlesin, et noh, kui 46 tonni, siis 46 tonni! Laenu tagatiseks oli ema korter, mille ta oli peaaegu meeleldi nõus panti panema, kuna maja, kuhu pesa punume, saab ühel päeval pärandusena tema omaks nii ehk naa.
Mööda pankasid kolistades sai selgeks, et igaühel neist oma väga erinevad tingimused laenude väljastamiseks. Esimene samm oli siiski ema korteri hindamisakt. Ootused olid kõrged. Ikkagi Rapla – Tallinna eeslinn. Korter on looduskaunis kohas, metsade vahel ja peaaegu järve ääres. Hommikuti linnud karjuvad ja naabrivalve on rohkem tasemel kui G4S-i autotäis turvamehi. Teisel korrusel elas kunagi üks soliidses eas vanamemm, kes teadis täpselt, mitme õllega isa nädalavahetuse õhtuil autost välja astus. Võtaks pank ka kõiki eelpool nimetatud kriteeriume tõsiselt, oleks maakler ema korteri kordades kallimaks hinnanud. Aga võta näpust.
Kui tuli kõne maaklerilt, et korteri väärtus on paar korda väiksem kui arvasime, hoidsime mõlemad emaga esimesest ettejuhtuvast seinast kõvasti kinni ja nii päris kaua, sest olime arvestanud, et peame saama vähemalt 46 000 €, et ehitama hakata, aga saime pangast vastuseks: 26 000 € kahes jaos! Teadsin, et selle summaga tuleb meil nüüd harjuda ja kindlasti peaksime selle ära võtma, kuid reaalselt läks selle summa kätte saamiseks veel kuid aega! Nagu mu onul on kombeks öelda, kui kellelgi hääletoon detsibelle koguma hakkab – hääästi rahulik peab olema!
