TAAVI BLOGI | Edasi pole mitte stabiilne langus, vaid lausa kuristikku kukkumine?
Viimaks oli kätte jõudnud see aeg, mil laskuda StarSystemi modelliagentuuri ette põlvili ja musitada varbaid. Siiski, kas agentuuril oligi õigus või piirdus asi vaid õnnega?
Ei saa mainimata jätta, et kahe Gucci spring/summer show vahele jäid ka kampaania, videod, kataloogid – ülim ja uskumatu lugu tõesti. Siit enam tagasiteed ei ole ja halvemaks küll minna ei saa või vähemalt nii mõtlesin ma oma ärapestud ajuga. Aga saab mis saab, sest kooli võeti mind vastu nii Tallinnas kui isegi Jönköpingis ning olin saavutanud vähem kui aastaga rohkem, kui üldsegi olin kunagi lootnud.
Nüüd siis jäi järgmise fashion weekini veel oktoober, november ja detsember, enam-vähem kolm kuud. Mis nende kolme kuuga juhtus, oli see, et sain taas käia kangi surumas ja ergomeetriga aerutamas. Ühtäkki tekkis seda aega nii palju, sest päris elu tuli tagasi ja ei ainsatki optionit oktoobri jooksul. Teadmatus sellest, mis edasi peaks saama, oli ka natuke hirmutav, ega ometi ei tõmmata mulle joont alla ja vett peale? Teisalt jälle hea puhkus sellest karmist tööstusest. Puhkust ei anna aga need, kel oma elu vähe igavavõitu ja vaja kritiseerida, et minusugune androgüün üldsegi julgeb kodust välja tulla. Ja siis kui teen trenni ja toitun vähe aktiivsemalt, siis leitakse jälle mingi muu põhjus. Ma ei saa aru, miks, kas ma tõesti olen nii lai, et jään alatasa ette? Inimestel ütleb mingi imelik loogika, et kui sa ei ole lihastes, ei treeni kindla kava järgi, ei pea tippsportlase dieeti, ei oma treenerit ja teed vaid 4–5 jõusaalikülastust nädalas, siis on see kõik mõttetu. Sorry, ma ei ole kulturist, ei soovi olla ka, lähtun põhimõttest, et terves kehas terve vaim.
Viimaks tulid siiski laiast maailmast võimalused oma imelist karjääri jätkata. Lisaks saabus mu hetke lemmikartist Euroopasse tuuritama. Uskumatu, aga nii ta oli, isegi Helsingis toimus kontsert, millele ma kuu varem olin pileti ostnud, laevad ja hotellid lisaks. Call it karma, ma ei tea küll, miks, aga millegipärast pidi üks tööots täpselt samale päevale potsatama. Otseloomulikult oli siis vaja mu pehmet iseloomu mudida ja mulle selgeks teha, et kui ma nüüd selle, just selle asja käest lasen, siis ma olen kõik perse keeranud ja asjaga on lõpp. Kui ma aga viskan laeva- ja kontserdipiletid prügikasti ning lendan Njuu Yorki, siis võin bändi järgmist tuuri juba USAs endas näha. Ei no, hold your f'ing horses, mul pole ju viisat ja mille kuradi pärast tahavad nad Eestist mingit tüüpi päevaks sinna lennutada, et järgmine päev tagasi saata?! Minu mudimisele kulunud päev, mis mu tuju täiesti ära rikkus, sest ma tõesti ei teadnud enam, mida peale hakata, kulmineerus sellega, et õhtul räägiti mulle täpselt mu enda juttu. Et mul puudub viisa ja olen liiga kaugel. Aitäh, suur-suur aitäh, et mu päev muudeti maksimaalselt närviliseks ja siis toodi I-told-you-so-karikas, et sellest lonks võtta. Kui päris aus olla, siis ei ole see midagi uut, lihtsalt halb ajastus ja kohutav iseloom, mis kokku keetis ühe supi, mida keegi ei suudaks süüa.
Lisaks sellele lennule tuli veel kolm ajakirja ning kaks lookbooki, mis alguses lubasid mind kohale lennutada, aga kui kuupäev hakkas lähemale jõudma, siis millegipärast ikkagi ei läinud teemaks. Otsustasin, et enam ma ei tee plaane ette. Ei teavitanud töökohta, et äkki ma pean ära minema, ei vaadanud, kas miski kattub kooliga, vaid kui on minek kindel, à la näen lennupileteid oma silmaga, alles siis tõmban teistele asjadele kriipsu peale. Üks asi jäi ikkagi sisse kripeldama, mul oli vaja kahe koolipäevaga teha kolm ettekannet ja kaks eksamit, või oli ka see arv kolm? Muidugi tekkiski ka siis mingi magusam tööots kuskile kaugele, aga sel korral ma lausa hiilgasin meelekindlusega, kujuteldamatu, aga isegi raha ei motiveerinud mind. Ei tea, kas ma tegin sellega omale teene, et edasi ei oleks stabiilne langus, vaid lausa kuristikku kukkumine? Seda näitab aeg, sest 2015 oli otsa saamas ja uue aasta algusest juba uued seiklused paistmas.
Loe Taavi seikluste algust moemaailmas SIIT.
