TAAVI BLOGI | Vigade parandus
„Kui mul oleks võimalus proovida uuesti, siis ei muudaks ma midagi, sest see on teinud minust selle, kes ma olen.“ Ei võtaks üldsegi krediiti selle mõtte eest omale, tõlkisin vaid laulusõnu. Kuid tõsi ta ole, et kui kõik juhused kokku ei langeks, siis oleks ju tulemus hoopiski teine, à la: ma ei kirjutaks hetkel oma lugu.
Kuna ma päris südametu tõbras ei ole ja „I regret nothing!“ karjuma ei hakka, siis mu indulgents on nüüd järgmine, et uude aastasse puhta poisina pääseksin. (Kirjavigad ei kao ka edaspidi kuhugi, ausõna, osad teen ma isegi hea meelega sisse.) Räägin nüüd suu puhtaks sellest, mis kogemata kronoloogiast välja on jäänud ning vaja südamelt ära saada.
Esiteks ma tunnistan üles, et kõige vingema roa ühes Prantsusmaa restoranis sain ma läbi juhuse. Oli palav päev, Pariisis obviously, ja oli isu teha väike lõunake kuskil, aga kuna kõik kohad olid ühtemoodi kitsad, siis valik sai suht suvalt langetatud. Eestis kusagil ei märka seda jama, aga seal on see normaalne, et kõik restoranikülastajad on sust küünarnuki kaugusel. Esiteks siis see menüü, sada prossa prantsuse keeles, tekitas hämmingut ja ainus, mis ma tellida oskasin oli „something something with fries“, sest kui seal mingi rõvedus peaks tulema, siis kartulid söön ikka ära.
Nüüd siis ma loll unustasin ära, et siin riigis lõunalauas puudub privaatsuspiir ja kohene karma laksas nõnda, et kelner, seda meest oli ~100 kilo, astus mu varbale, sellele, mille ma maikuus ära lõhkusin, owie. Siit enam hullemaks ometi minna ju ei saa!? Ja ei saanudki, sest lauda toodi kausitäis friikartuleid ja sinna kõrvale asetati suur pott merekarpidega, wowie!
Teiseks ma kohe üldsegi ei kahetse oma roiete/külgede tätoveerimist. Jah, tätoveeringuid on nüüd lausa kaks, mõlemal pool, üsna täies pikksuses. See koht on võrdlemisi valus, ma tõesti ei teadnud, mis mind ees ootab, kui esimesel korral sinna lauale heitsin. Nüüd siis olen samal laual juba neli korda lebanud, peale esimest sessiooni on ju vaja tekst veel korra üle ka teha, ehk siis „kirjavead parandada“, ja usun, et saime neist kõigist lahti ka. Kõige „teravamalt“ on meeles muidugi esimene sessioon ja ka too kord, mil mul hommikul sikutati hammas välja ja siis õhtul sain magustoiduks veel nõelapadi olla. No pain – no gain! Ja muuseas agentuur isegi natuke soosis seda, neutraalses kohas inki, pidi iseloomu andma.
Kolm on kohtu seadus, aga hetkel ma enda üle kohut ei hakka pidama, sest see on tõesti pärl, mida ma viimaks ei unustanud ikkagi jagada. Muidugi sai lugu alguse nagu iga teine, et Levil oli jälle paanika lahti, taakord Knuti juures mingi shoot tulemas ja mis iganes veel. Sel korral pidi olema teemaks kellegi koolilõpu kollektsioon ja mingi tuntud nägu pidi ka kohal olema, Kerli või keegi. No fine, eks ma siis käin ära, ühe õhtukese ta mult röövis, a õnneks päris ööni välja ei läinud. Temaatika oli „koopainimesed Kuul“ või vähemasti mulle jättis asi sellise mulje. Meil oli tossu, lasereid, huskysid, hunnik maalinguid ja oligi üks kuulus Kerli ka, ma ütlesin talle viisakusest tere ja rohkem juttu meie vahel vist ei olnud, kahju. Kui pilt ütleb tuhat sõna, siis järgnev video vähemalt miljon, aga ma üle pole lugenud, sest niipea kui ma stuudiost lahkusin, ei ole mulle sõnagi selle kohta mainitud, ega ole ka ainsamatki pilti kätte saanud.
Viimaseks jätsin kõige „valulisema“ teema, valusama kui hamba eemaldamine või mu ksülofoni klahvidele joonistamine. Juba andsin omale eelnevalt andeks teemal, mida me ikka hindame ja väärtustame – haridus. Tulemas olevad kolme linna moenädalad resideeruvad koos castingutega vahemikus 04.01.16 kuni 24.01.16, samal ajal on ka eksamisess. Valik oli mul ju ilmselge: et rutiini murda, siis tuleb pageda kolmeks nädalaks Eestist eemale. Nii, Taavi, kui sa nüüd Eestisse naased, siis on sul nädal, et kogu see pask ära klattida, muidu langeb üks rinne ära, kus sa hetkel lahinguid pead. Kuid olles arvestanud juba võimalusega, et ilmselt esimene semester jääb ka viimaseks, siis suutsin ikkagi rahuliku südamega võtta vastu jõulud, uue aasta ning lennupiletid uude hooaega.
