HELENI BLOGI | Kes on eestlane suures maailmas?

Noor Eesti muudkui kasvab mühinal. Riigi kohta oleme kõigest 98 vaba aastaga jõudnud palju saavutada. Ka palju kannatanud ja aastate jooksul üles kasvatanud rahvuse, kelle ajusopis anastamist mitte mingi hinna eest unustada ei lasta. Kodumaa, mis on imeline, lage, piinlev, kõle, kõrvulukustavalt vaikne ja müstiline. Kodumaa, kelle ümber suurte ihnete silmadega suurriigid vaikselt ila nirisedes plaane hauvad.

Palju õnne, oleme suutnud säilitada rahu, mille meie esivanemad suure vaevaga välja võitlesid. Needsamad eelkäijad, julged hundid, kes repressioonile vastu astusid, olid tõsiste nägudega tulihingelised patrioodid, kelle hääl oli kõlav ja selge ning kes maalisid oma ajastust meile, tulevatele põlvedele selge pildi. Nad olid Eestlased. Aga kes oleme meie? Missugune on minu põlvkonna pilt, mida me kõik väikeste mutritena hoolikalt visandame? Meil kõigil on hääl. Aga milline? Kes on eestlane suures maailmas?

Mina olen üks inimene. Pisikene jubin pisikesest riigist. Olen pea et ühe kolmandiku elust veetnud võõra riigi pinnal. Kaheksakümnendatel sündinud isikuna liigitun millenniumi või Y-generatsiooni lahtrisse. 1991. aastal avaldatud teoses, autorid William Strauss ja Neil Howe, kirjeldati minuealisi “milleniaale” kui generatsiooni, kes sirgub suurema ühtekuuluvustundega nii kohalikus kui globaalses mastaabis. Me oleme generatsioon, kellele jookseb vaba informatsioon ojadena sülle ning kes kasvavad enesekindlate indiviididena. Me oleme ka generatsioon, kes on ennastimetlevad nartsissistid, kes usuvad, et kõik on võimalik ning et üksiküritaja on piisavalt võimas, et maailma muuta. Me usume ka, et MEIE oleme need inimesed. Me reisime rohkem, võtame rohkem aega, et üles kasvada, ja jookseme mööda maailma ringi röökides, kui imeline on kodu, ometi ei viibi minuealine maailmarändur kuigi tihti kodus. Aga me oleme optimistlikud ateistidest palverändurid.

21. veebruaril toimus Los Angelese Eesti Majas Eesti Vabariigi 98. aastapäevale pühendatud aktus, kus kohalik kogukond ümber laua istus, Saku Originaali mekkis ja Napoleoni kooki mugistas. Palverändurid, patrioodid....väliseestlased. Nii uued ja värsked kui ka juba staažikad tegijad. Enamus kokku tulnud eestlastest olid vanema generatsiooni esindajad, kes juba aastakümneid Ameerikas resideerunud. Mõnel polnud keeleliselt grammigi aktsenti juures, teistel jälle tuli “Kkkanada tttääääädi” sarnaselt kaashäälikute hääldamine juba pigem läänestunud tooniga. Istusin seal oma hea eestlasest sõbraga koos ja kuulasin sõnavõtte ja kohaliku segakoori esitusi. Olime endaga kaasa toonud ka käputäie kohalikke sõpru, kes kultuurist pisut rohkem teada soovisid. Mingil hetkel keset programmi pöördus üks kohalikukest minu poole ja küsis: „Miks teil kõik laulud ja sõnavõtud nii depressiivsed on? Miks muusika kõlab kui matusehümn? Kas me ei peaks praegu tähistama vabadust?” See küsimus pani mind mõtlema ja süübima rohkem sellesse, kes olid need inimesed seal ruumis ja kes olen mina.

Selge on see, et me kõik oleme eestlased, meid ühendab päritolu ja keel, mida kõneleme. Pime ajalugu ja meeletu võitlusjanu. Ometi ei tundnud ma, et peale selle oleks mul midagigi ühist kõigi nende teiste kaasmaalastega, kes sinna olid kogunenud. Mina ei põgenenud võõra võimu eest poliitilistel kaalutlustel. Mina ei suru režiimile vastu ning ei otsi ka paremat elu. Otsin kogemusi. Minul oli töökoht, mis pakkus võimaluse ringi liikuda ja inimesena end areneda. Olles üks suhteliselt vähestest noortest külalistest, leidsin end mõttelt, et miks ma olen siin, Los Angeleses. Mida ma teen? Mis on minupoolne panus oma kodumaasse, olles selle pinnast füüsiliselt nõnda kaugel?

Mõned aastad tagasi avaldas Müürileht Jim Ashilevi arvamusloo „Visand minu Eestist”, kus autor juurdles sarnase teema üle. „Optimism on otsus, mitte kodust kaasa antud jõud. Meie vanaemad ja vanaisad kasvasid üles psühhopaatidest riigijuhtide verise tiiva all. /.../ On ääretult oluline, millise loo inimene omale kirjutab, sest ta on looline olend. Me õpime elama lugude kaudu. Igal inimesel on elulugu. Igal riigil on ajalugu. Pole olemas lugu, mida saab jutustada ainult ühtemoodi ja mitte kuidagi teisiti. Pole olemas ainuõiget eestlaste lugu. Me sünnime etteantud lugudesse, etteantud rollidesse ja laseme lugudel end ettekirjutatud ellu kanda, püüdes rebida tee peal eest pähe surutud rollimaski ja võtta üle ajaloo ohjasid, et jutustada oma lugu enda häälega.“ Milline on minu generatsiooni lugu? Vaba ja hooletu, samas hinges nii uhke eestlase lugu? Inimese lugu, kes sündis režiimi ajal, kasvas üles ühiskonnas, kus talongide eest poest suhkrut sai, telekast ainult paari Vene kanalit nägi, aga samas oli tunnistajaks läänemaailma tõusule, infotehnoloogia kiirele arengule ja Eesti riigi vabale lennule. Kes on see inimene?

Piduliku aktuse  peakõnelejaks oli seekord Eesti Vabariigi peakonsul Eva-Maria Liimets, kes oma kõnes rõhutas, kui oluline on see töö, mida praegune eestlane teeb. Töö, mis koosneb sidemete loomisest ning nende hoidmisest Läänemaailmaga ning suure globaalse ühtehoidva võrgustiku juurutamisest. Liimets kõneles kui Y-generatsiooni õhutav jõud, kes vihjas kergelt sellele, milline võiks olla selle tänapäevase eestlase nägu ja lugu. Me ei võitle enam ammu fritsuga näos näkku kuskil tatisel mudaväljal rahmeldes, vaid liigume aina enam kübermaailmas ning loome, leiutame ja arendame asju mitte ainult Eesti edasiviimise eesmärgil, vaid globaalse uuenduse suunal. Võibolla see ongi minu generatsiooni nägu ja lugu? Generatsioon, mis elab maailmas, kus virtuaalselt on võimalik mägesid liigutada; maailmas, kus Ida massiliselt Läände liigub; maailmas, kus kõige tähtsam on hoida seda, mida meile pärandati: vabadust. Võibolla see ongi meie lugu, mida tuleks rääkida, keskendudes sellele, mida praegu on võimalik teha ja mitte elada masendavas minevikus.

Ma ei jõua enam kuulata Vargamäe igikestvat depressiooni ja keskenduda sellele, kui kole ja masendav oli minevik. Minevik on selleks, et õpetada meile austust ja tänulikkust selle eest, mis meil hetkel on. Ma ei väida, et tuleks ära unustada see, kust oleme rahvusena tulnud ja mida läbi elanud, vaid võtta ajalugu kui õpetajat ja liikuda sealt edasi. Võibolla minu generatsioon, kes pealtnäha nii muretuna mööda maailma ringi rändab, ongi see generatsioon, kes maalib Eestist pilti kui kohast, mis on näide sellest, kuidas on võimalik masendusest välja kasvada ja uudishimulikult mitte ainult enda kodu arendada, vaid seda ka teistega jagada? Ehk tänane eestlane maailmas või kodus ongi see inimene, kellel on võimalus antud positiivset energiat õhkuda?

Me oleme ju suutnud maailma muuta juba praegu, luues Skype’i, Transferwise’i ja Jobbaticali, mis kõik on väikselt muutnud seda, kuidas maailm meie ümber areneb. Ehk minu generatsiooni nägu ongi suurte silmadega uudishimulik arendaja, kes julgeb ära käia, ringi vaadata, märkmeid teha ja siis tegutseda? Ja mis on see, mida meie järgnevale generatsioonile edasi anname? Missuguse jõu suudame meie endast järele jätta? Kui meie suudame oma esivanemate piina positiivseks jõuks muuta, siis ehk on ka praegu ilmavalgust nägevatel lastel midagi, mille nimel edasi minna. Olen Y-generatsiooni modifikatsioon Eesti patrioodist. Pole paremat kohta maailmas kui kodu, seda enam, kui viibid sellest kaugel. Kodu on koht, mis on südames. Palju õnne Eesti, sa oled tubli!