SUHTED: Nuhkida või mitte?

Armastust, mis peaks olema usalduse kants, rüüstavad ometi nii sageli kahtlused. Kuidas saaks nii, et usaldad ja üldse ei kontrolli – salaja tema telefoni, meili, sotsiaalvõrgustikke?

Mälupilt aastatetagusest ajast tundub uskumatu ka praegu. Ma poleks iial arvanud, et lähen nii kaugele: peopesad higised, tuhnin palavikuliselt oma partneri telefonis. Endal süda lausa paha. Kuid osa minust kaitseb end – kui tema andis kahtlusteks veenvalt põhjust, siis on minu nuhkimine küll kõige väiksem mure. Ja ma ju üritasin probleemist rääkida, kuid see osutus monoloogiks. Kui ma nuhingi asjata, no eks siis teen talle vinge hommikusöögi ja unustan kogu loo!

Teises toas norskav mees lõhnab solvavalt alkoholi ja võõra melonimagusa parfüümi järele. Aga tema telefon ei maga, vaid paljastab mu värisevate sõrmede all read, kus võõrad tüdrukud räägivad igatsusest tema süles hommikukohvi juua, pidudest. Mida ma teen? Kuidas ma seda talle räägin? Kas ma räägin? Kas ma ikka olen asjast õigesti aru saanud? Ikka veel habisedes sulen end vannituppa ja helistan sellele, kes sms-inud kohvijoomissoovist. Unine hääleke teisel pool toru saab sekundiga virgeks ja vannub mulle, et ei tea minu olemasolust midagi.   

Telefoniga piki patja saanud mees aga on vihane nagu herilane. Et ma julgesin nuhkida. Tema petmine ei tõuse üldse teemaks. Värisen šokist, ei oska kuidagi käituda. Ootan, kuni ta lahkub, ja pakin meeleheitlikult riideid kokku. Minema!

Irooniline hääleke kuklas parastab: ah et lootsid, et nuhkimine ei saa olla nii halb kui kahtlustekoorma all elamine? Näe, saab... Südametunnistus taob valusasti vastu vatsakesi: sa ei leidnud midagi uut, mida sa varem ei aimanud. Aga miks sa siis alles nüüd minema lähed? Miks tuli selleks, et mädamunas veenduda, see ära süüa?

Asi ei lähe paremaks

Nuhkimine on igas suhteetapis tabuteema, tunnistavad kõik selle loo tarvis intervjueeritud inimesed. Kellegi teise järel salaja luuramine on ülim usalduse rikkumine, millega kaob suhtest viimanegi austus. Samas, kui netifoorumeis ringi vaadata, on nuuskimine üsna tavaline asi, millega kriisi sattunud suhteid revideeritakse. Kas just paremuse poole, on iseasi.

Mõni aeg tagasi tehti ühes USA ülikoolis uuring, kus tudengitelt küsiti nuhkimise kohta lähisuhetes. 66 protsenti neist tunnistas pattu. Selgus, et nuhkima on altimad naised ja need, kel on eelmisest suhtest petmiskogemus. Kui vastajail paluti hinnata oma suhet pärast nuhkimist, tunnistas 28 protsenti, et asjad läksid halvemaks, ja vaid 18 protsenti, et paremaks.

Kuidas peab vastu suhe?

Pea kõik, kes mulle varjunime all oma nuhkimiskogemusest rääkisid, möönsid, et tegemist on olnud väga valusa etapiga, sest sageli polegi nuhkimise taga muu kui ühe poole ebakindlus. Vaid üks, 38aastane mees tunnistas, et suhe tema nuhkimisest isegi võitis. Nimelt jahmatas teda naise šokk nuhkimise avalikuks tuleku järel nii, et mees palus siiralt andeks. Lisaks lubas ta mitte kunagi enam armukadetseda ja on oma sõna pidanud.

Tema naine leebus lõpuks ja nad arutasid oma suhte alustalad läbi. Tulemus oli suurepärane: mees tunnistab, et tema armastus naise vastu kasvas. Ja nende kooselu on tugevam kui iial. Nuhkimist, muuseas, nimetab mees ikkagi lolluseks – see pidi äärepealt põhjustama heast partnerist ilmajäämise.

Nuhkimine on muutunud suisa osaks tööstusest. Netifoorumites õpetatakse, kuidas seda teha. Üks levinumaid on asetada kahtlusaluse arvutisse keylogger -programm, mis salvestab tema klahvilevajutused. Teine on sokutada sinna kaasa hääle peale aktiveeruv diktofon. Kraad kangemad on GPS-seadme paigaldamine kaaslase autosse ja eradetektiivi palkamine. Või tööalaste vahendite kuritarvitamine. 1990.–2000. aastate Eestis oli ajalehtede krimitoimetustes sageli teemaks, kuidas üks või teine mundrikandja oma kallikese tausta töistest andmebaasidest kontrollis, kuni see karistatavaks muudeti.

Mu heal sõbranna Liisal tuligi sellega kokku puutuda. Liisa eks töötas tollal jõustruktuurides ja tal oli ligipääs tehnilistele nuhkimisvahenditele. Asi muutus rohkem kui inetuks, kui naise jälitamine võttis suisa seaduses keelatud mõõtmed. Paar lahutas, kuid läbisaamine on neil endiselt nugade peal. Naine pole kuhugi kaevanud, sest soovib elus ilma kibestumise ja kättemaksuta edasi minna, kuid vastik kogemus kummitab seniajani. 

Tahtmatult nuhkima

30aastase Marise järel on nuhitud ja ta isegi on sattunud seda tahtmatult tegema. Tema esimeses abielus nuuskis mees välja ühe netivestluse, mida võis mitmeti tõlgendada. “Sellest tuli suur tüli ja pärast seda ei usaldanud ta mind enam kunagi, kahtlustas kõike ja ilmselt ka nuhkis.”

Marise teises abielus oli kaasadel mõnda aega avatud suhe, kus ei pidanuks olema kohta armukadedusel. “Seega pidasin normaalseks, et mõlemal on oma privaatsus. Küll aga võtsin ma kord temalt küsides arvuti, et mingi kiire asi ära teha. Arvutiekraanilt vaatas mulle vastu iha.ee lehekülg, kus tal oli konto... Päeval pärast pulmi saatis ta mu midagi oma taskust võtma ja leidsin pooliku kondoomipaki.” Maris ei pea neid juhtumeid nuhkimiseks, sest ta ei otsinud midagi meelega, küll aga olid leiud šokeerivad.

Samas on üks Marise sõber kindlal seisukohal, et “usalda, aga kontrolli”. “Tema põhjendas, et on absoluutselt normaalne, et ta vahepeal kaasa meili tšekib ja kotti piilub, sest äkki hoitakse mingi oluline asi tema eest saladuses.” Ja kui see sõber veendub, et kõik on korras, siis on ju “hunt söönud, lambad elus” ja temal süda rahul. “Sellega ei saa ma kuidagi nõustuda,” toonitab Maris.

Läbipaistev suhe

Kuidas siis hakkama saada? Kannatada ja loota parema võimaluse (loe: vahelejäämise) peale? USA suhteterapeut Willard F. Harley pakub oma veebilehel marriagebuilders.com, et suhe, mis tahab olla elujõuline, peakski elama üle kõik eelnimetatud nuhkimised. Hea suhe on läbipaistev, asjad on sirgeks räägitud ja halbu üllatusi pole. Ehk siis tulekski teavitada oma abikaasat paroolidest ja muudest sellistest asjadest, usub terapeut.

Maris siiski ei mõista inimesi, kes nõuavad partnerilt Facebooki parooli, et “kinnitada usaldust” – see näitab tema sõnul pigem just vastupidist, et suhtes pole kõik korras! “Jah, minu praeguses suhtes on kuidagi nii kujunenud, et ma tean mehe paroole ja tema minu omi. Ma ei karda, et ta neid kuritarvitab, see ei tule mulle pähegi,” sõnab Maris. “Pealegi mul tõesti polegi ühtki saladust tema ees.”

Suhteterapeut Harley selgitab just minu kunagise nuhkimisjuhtumi laadseid pahandusi – kui ühele partnerile anda piisavalt põhjust kahelda, on nuhkimine enam kui loogiline inimkäitumise viis, et asja selgust tuua. Harley soovitab nuhkimiskahtluse korral partnereil teineteisega rääkida. Rahulikult, häält tõstmata, otsides õigeid viise. Kui see luhtub, on suhe tugevas kreenis ja selle päästmiseks tuleb mõlemal tõsist tööd teha.

Küsisin nende ridade kirjutamise ajal oma abikaasalt, kuidas ta suhtuks sellesse, et ma tema telefonis nuhiks. Ta vaatas mulle üllatunult otsa ja ütles: “Aga palun! Mida sa sealt leida ootaks? Mul pole mitte midagi varjata.” Mees mõtleb veidi ja ütleb, et tegelikult saab küsimusele, nuhkida või mitte, vastata ka kolmandat moodi: juba siis, kui see küsimus tekib, on asjad halvasti. See tähendab, et tegelema peaks hoopis tähtsamate küsimustega, nagu suhte olevik ja tulevik, mitte pelgalt luureandmeid koguma.   

Lõppsõna asemel

Tuleb tunnistada, et mõni aasta tagasi, kui last ootasin, sattusin uuesti lugema oma abikaasa telefonist sõnumeid, kus võõras naine temaga flirdib. Mida, jälle? Täiesti tühja koha pealt? Kogu minevik irvitas mulle vastu.

Ma ei nuhkinud – roolis olev mees oli andnud mulle telefoni, et otsiksin sõnumitest ühe numbri. Sõrm libastus ja mu ette kerkisid ammu enne meie tutvumist tulnud teated, mida mu abikaasa ei mäletanudki alles olevat. Pärast esimest ehmatust ja isegi pisarat silmanurgas saime mõlemad naerda. Ning kui mees küsis, kas ta kustutab need, ütlesin, et mul ükskõik. Ja kui ta tahab, võin talle ka enda vallaliseaja sõnumeid näidata (ta ei tahtnud).

Artikkel ilmus täispikkuses Anne & Stiili 2014. aasta augustinumbris.