TAAVI BLOGI | Parem ikka kui külmapühad
Rongisõit Londonisse oli võrdlemisi rahulik, välja arvatud õlleaurude all sumisevad rumeenlased vaguni teises otsas, sain isegi koolitööd nokkida. Kohale jõudes tuli taas järjekordset metroosüsteemi meenutada ja kohalik transpordikaart hankida. Teadupoolest on suurlinnades täitsa hea ühistranspordivõrgustik, kuigi vahet pole, et seal see pole tasuta, räpane on ikkagi.
Hotellis jõudis minuni ka õige pea üllatus, et üks neist rumeenlastest rongis on ka minu toakaaslaseks, maailm on tõsiselt väike. Eks viisakusest ja ka huvist tehtava tutvustuse ning ristküsitluse voorus selgub nii mõndagi. Rumeenias ei ole kaugeltki kõik mustlased, neid olevat seal vaevu vaid protsendi jagu rahvastikust, ja vene rahvust vaid omakorda kümnendik sellest. Vat sulle nalja, tüüp oli isegi täitsa viisakas ja sõbralik, lisaks oli tegemist IT-tudengiga, kes vabal ajal ajab jeeni kokku Saksamaalt toodavate autode äritsemisega, murrame veel stereotüüpe. Ja kui sellest jäi väheseks, siis ta arvuti taustapildil asetsev ML-klassi Mercedes, mis olevat maksnud 20 000 €, pani mind tõesti imestama, et miks kurat ta veel seda modelliasja ajab..?
Modelliasja hakkasime kohe järgmise päeva hommikul ajama, päev algas nagu anekdoot: rumeenlane, poolakas ja eestlane läksid agentuuri. Kuid kahjuks see lugu ei olnud naljakas, vaid hakkas peale see tavaline "here's your book and schedule for the day". Koomiline õppetund jõudis minuni alles järgmine päev, kui ma veel polnud 120% veendunud Google Maps'iga asukoha leidmise korrektsuses. Vaadake, trikk on selles, et iga hoone ja maja omab isiklikku 'suunakoodi', kui see on nüüd õige sõna, mida kasutada. Eestis jagame me rajooni peale ühte, sama nali ka näiteks Pariisis, seega castingu asukoha leidmisel ma sellele väga tähelepanu ei pööranud. Pöördepunkt tuli siis, kui ma olin juba liiga kaugel, et enam tagasi minna, nimelt olin jõudnud kuhugi äärelinna, mingi eramu ette ja kõik tundus lihstalt nii vale.
Helistasin agentuuri ja uurisin, et ehk ma olen millegagi eksinud, aga nende usk minusse oli palju suurem, "no-no, you must be in the right place, just look around". Jaa-jamh, aadress oli küll korrektne, aga äärelinna eramu, millest üle tee asus limusiinide rent, siiski ei olnud õige asukoht. Pidin sama targalt linna tagasi minema, sel korral loodetavasti õigesse asukohta. Pidin isegi rongipileti ostma. Mul oli küll olemas nädalane OysterCard tsoonidele 1 ja 2, aga olin parajasi jõudnud välja tsooni number (sügav hingamine ja mõttepaus siinkohal) 5.
Kõige selle pingestava väsitamise peale oli British Fashion Council isegi mõelnud, mulle oli see küll üllatuseks, aga Läti Kristjan juba teadis, kuidas asi käib. Nimelt oli ühe hotelli keldrisse selline punker püsti pandud, et paha hakkab, seda nimetati ModelZone'iks. Laudu katsid snäkid, soojad ning külmad joogid ja korra päevas toodi isegi sooja lõunasööki. Oleks see koht öösiti ka avatud olnud, siis võinuks sinna isegi sisse kolida, a kahjuks nii vastutulelikud nad siiski ei olnud. Mingid tähtsad tädid tulid sinna ühel hetkel statistikat tegema, üleüldise rahulolu kohta, ja vastus oli konkreetne "This is it! This is the shit!". Miks ka mitte nii öelda, kui lisaks toidule oli menüüs ka PS4 mingi jalkamänguga ja projektor seda seinale kajastamas? Möödunud hooaja statistika oli näidanud, et tüdrukud soovinud mingeid näo- ja küünehooldusi ning mis iganes spaaprotseduure veel. Küll mehi on ikka kerge rahuldada.
Nädala keskel hakkas needus tunda andma, kuid lootust ei saanud veel kaotada. Ei tohtinud endasse usku kaotada, nii mõnigi oli küll juba paar korda lavale saanud, kuid siiski ei oleks saanud ma aktsepteerida seda, et ma puhta lehega siit linnast ära lendan. Ka agentuur üritas mind positiivsemalt mõtestada, küllap nemadki polnud veel lootust kaotanud ja äkki teadsid midagi, mida ma veel mitte. Ja nii tegelt läkski, aga seda alles päris nädala lõpu poole...
