LIISI BLOGI | Maale elama! 6. osa: Tunnen end maal kuidagi vabamana
Meie kodu muutub iga päevaga aina rohkem kodu moodi. Nüüd on meil täpselt üks kuu aega, et mitte oma sõnu süüa – märtsi jooksul kolime sisse.
Eelmine nädal möödus mõnusalt kiiresti. Uues töökohas oli parajalt aega sisse elamiseks ning kokku sai puhata tervelt 3 päeva! Olen viimasel ajal palju värskes õhus viibinud ja täheldanud, et see muudab mind palju teravamaks pliiatsiks kui ma enne olin. Uni on magusam, meel virgas ja ei tea kuidas, kuid mälu oleks nagu parem! Näiteks kui vanaema annab mulle miskit, mida mamma juurde viia, läheb mul see kümne korra asemel ainult viis korda meelest ära ja nii ma siis sõidangi umbes pool nädalat koeratoidukotiga ringi.
Veel olen taibanud, et tunnen end kuidagi vabamana. Kindlasti tundub tobe, kuid linnas olles tundsin, et seal oleks justkui kitsas. Miski ahistas. Parklates polnud ruumi, poed olid puupüsti täis, keegi jäi alati jalgu, ma passisin tihti ummikus. Selliseid asju enam pole ja see tunne on nii veider ja teistmoodi. Ma pole vist nädal aega järjest tööle ja töölt tagasi sõites pidanud mitte ühtegi möödasõitu tegema, sest kedagi pole ees. Ma siiralt loodan, et on inimesi, kes saavad aru, millest räägin. Vastasel juhul peaksin vist arsti poole pöörduma?
Mida lähemale tuleb kodu valmimise tähtaeg, seda kiiremini kõik edeneb ja seda rohkem on näha muutusi. Kui jaanuaris käisime ehitust vaatamas nädalavahetuseti ja väga ei saanudki aru, et palju muutunud oleks, siis nüüd näen muutusi iga päev, kui sealt läbi käin. Jäänud on veel elektritööd, vannitoa ja esiku põranda plaatimine ja teise korruse põranda laminaatimine ning uksed ja uus trepp. Kindlasti on tegemata töid veel, kuid need on nii väiksed ja lihtsad, et ei oskagi kohe tähele panna.
Nagu eelnevalt mainitud sai, teevad ehitusmehed oma töö ära kuni viimistluseni. Hakkasime mõtlema, et äkki pahteldaks ja värviks hoopis täitsa ise. Kui raske see ikka olla saab? Ja siis oleks hiljem uhke tunne, et saime oma kätega ka midagi ära teha. Samas vahel kahtlen. Ei taha ju pärast plätserdatud kodus elada. Loodame, et asjatundjad tulevad siiski appi ja saame kõik koos asjaga ühele poole.
Järva-Jaanis filmitakse sarja „Doktor Silva“. Ma näen päris tihti võttepunti siin ja seal oma suure kaamera ja karvase mikriga. Pidime elukaaslasega pühapäeval ühele sarja võttele minema, kus kästi joodikuid mängida. Kui aeg käes, ei saanud ega saanud end kuidagi diivanilt lahti kistud. Jäi minemata. Hiljem kuulsin vanaemalt, et ta oli võtteplatsi juurest parasjagu mööda jalutanud, kui nägi, kuidas kohalikud kesvamärjukese fännid nagu kärbsed teate-küll-mille ümber tiirlesid. Ma siiralt loodan, et ma ei solva järgneva lausega kedagi, pidades silmas, et olen kõigest aus ja räägin nii, nagu reaalselt on. Kamp kohalikke jonnipunne, tutimütsid peas, ninaotsad punased, kui mitte sinised, kalpsasid ümber võttetiimi muudkui lunides, et andke kasvõi ainult 5 eurot, siis oleme nõus kaadriga aitama. Võttetiim ikka vastu, et ennem vaatame, kuidas kaader välja kukub. Kui hästi, siis tehakse suvitajatele õlled välja. Pärast vanaema juttu mõtlesin isekeskis, et oleks see vast häbi ots olnud, kui me oleks oma puhta molli ja triigitud riietega joodikuid mängima läinud. Väga ebausutav! Mul on südamest suur rõõm, et antud sarja võtted toimuvad just siinkandis. Siin ei ole eluvõõraid inimesi, ainult loomulikud talendid!
Sel või järgmisel nädalal peaks valmima minu üks unistuste sisustuselement, mis on ühtaegu ka väga praktiline. Nimelt teadsin juba ammu enne laenu saamist, et kui ükskord saab teine korrus valmis, lohistan garaažist selle vana kolaka välja ja puhun talle elu sisse. Õnneks juhtus isa meil just maal külas olema, kui otsustasin, et nüüd on aeg lohistama hakata. Mangusin ja mangusin, et isa selle kaasa võtaks ja korda laseks teha, nagu manguvad tänapäeva viieaastased plikad, kes sööks kasvõi oma mütsi ära, et vanemad neile printsess Elsa sädeleva jäälossi ostaks. Järjepidevus viis sihile! Loodan, et juba uues osas saan pilte näidata!
