LAPSEPÕLVEIIDOLIST LÄHEDASEKS SÕBRAKS: Inga Lunge ja Lydia Rahula uskumatu lugu

“Ma olen tegelikult ammu oodanud, et keegi selle Inga loo kohta küsiks,” lausub Lydia Rahula. Ta mäletab algust uskumatult selgelt. Oli tavaline suvepäev laulupeol: kohatise päikese, pilvituse ja seenevihmaga. Lydia sammus dirigendipuldist alla, kui talle astus vastu rahvariides piiga. “Võõras tüdruk ulatas mulle kirja. Hakkasin seda sealsamas lahti harutama, kuid ta palus lugeda alles hiljem kodus,” mäletab Lydia.

Oma tollases Mustamäe korteris kirja avanud, sai koorijuht šoki. Pisarad tulevad talle silma veel nüüdki, kakskümmend aastat hiljem. “Ma tahan teada, kes see tüdruk on, pean ta üles otsima! Aga ta ei kirjutanud endast rohkem kui ainult eesnime,” mäletab Lydia esimesi tundeid. Õnneks sai Inga oma apsust aru ja kirjutas juba järgmisel päeval uue, oma andmetega varustatud ning vastust paluva kirja. Lydia vastas. “Enda kirjadest ma koopiaid kahjuks ei teinud. Aga mäletan seda, et avaldasin soovi temaga silmast silma kohtuda.”

Noore neiu erakordne tunne ja söakus õpetajale austust avaldada rabas Lydiat. “Ma hindan väga teismelise tüdruku julgust ja ettevõtlikkust. See oli harukordne! Mulle on ikka kirju kirjutatud, aga sellist sügavat ja siirast mitte kunagi. Ja ta polnud isegi minu õpilane, lihtsalt õppis samas koolis.” Ettevõtlikkust kiidab õpetaja seetõttu, et teise kirja tarbeks oli tüdruk välja uurinud Lydia Rahula koduse aadressi ja kirja ise kohale toonud.

Sellest, kuidas Inga ja Lydia kirjavahetusest sai aastakümnete pikkune sõprus, loe Anne & Stiili värskest numbrist!