LIISI BLOGI | Maale elama! 7. osa: Võidetud vann ja poolik põrand
Aeg lendab nii kiiresti! Ja mida enam ma mõtlen, et koju kolimine on käegakatsutav, juhtub ikka midagi ettearvamatut!
Põrand hilineb. Meie teise korruse laminaadi saaga ajaks igal teisel kanal harja punaseks, aga mul enam väga ei aja, kuna ma elan ikkagi maal ja mul on siin nii rahulik olla ja ma olen nii rõõmus, et ma ei lase ühel põrandal oma tuju küll eriti rikkuda. Laminaadi ostmine ei ole ju iseenesest kontimurdev. Lähed poodi, valid välja ja kui kaup olemas, maksad ära ja vead materjali koju. Meil oli tegelikult põrand välja valitud, kuid kuna põranda ostmine jäi ema ülesandeks, sest see tuli osta Raplast, leidis ema poest hoopis ilusama põranda ja eelmine väljavalitu jäigi soetamata. Ema leitud laminaat oli palju ilusam kui eelmine.
Pool põrandast sai kohe ära viidud, aga pool oli Tallinnas laos ja pidi saabuma paari päeva pärast Raplasse ja sealt edasi Karinule. Võta näpust! Paarist päevast on saanud veidi alla paari nädala ja ma pole tegelikult väga kindel, kas see laminaat homsekski Raplasse jõuab, kuigi jutt käis tänasest. Nagu ma aru saan, siis just seda laminaati neil Tallinnas ei ole. Ei ole ka mujal Eestis, sest riigisisene transport ei saa reaalselt nii kaua aega võtta. Samas eks ikka saab, kui mu põrandat transpordiksid kurvi võtvad teod, kuid kahtlen, et meil siin kodumaal nii väikest ökoloogilist jalajälge jätvat transporti kasutataks. Vahel tuleb Aliexpressist ka kaup kiiremini ja pean tunnistama, et eks ma veidi ikka vihane olen ka. Otseselt ehitus nüüd laminaadi taga ei seisa, kuid sooviks ju siiski ka teise poole põrandast paika saada, kuna ülejäänud tööd hakkavad vaikselt valmis saama.
Mulle hullult meeldivad need panipaigad, mis Mati teisele korrusele ehitas. Panipaigad võtavad elamisruumi suhtes palju ära, kuid samas ei pea ma ostma mitte ühtegi kappi ega kummutit, kus saaksin riideid või teisi otsese otstarbeta asju hoiustada, mida igaks juhuks ei saa ära visata, sest kunagi võib kindlasti vaja minna! Kuna hetkel tundub, et ruumi on üleval ainult mulle, mu elukaaslasele ja Smittenile, siis kuhu panna beebid? Mul tulevad tihtipeale geniaalselt napakad ja kindlasti mitte tõsiselt võetavad ideed ja ma pole olnud iial kade neid ka teistega jagama. Mõelda vaid, kui meil oleks paar-kolm mudilast ja nad igal hommikul nagu Fiona ja Shreki lapsed igaüks erinevast panipaiga uksest rõõmsate ja nunnudena välja jookseksid? Loodan, et mõni lastekaitse töötaja mu blogi ei loe, sest tegemist on siiski ainult naljaga. Mingi huvitav lahendus marakrattidele tuleb kindlasti välja mõelda, aga tegelen sellega siis, kui pall juba väravasse on löödud.
Kuna vannituba on üleni plaaditud, tõime nädalavahetusel vanni sisse. Oi, meil on uhke vann! Selle vanni võitis minu vanaema Baileyse kampaaniaga. Vann anti emale. Ema pani vanni keldrisse. Mitte sellepärast, et koos keldrikakandite ja kärnkonnadega salaja koos vannis käia, vaid ikka seepärast, et see ei leidnud mujal kohta. Vann seisis kaua keldris. Vend hoidis seal oma Passati stanget, seega otstarbetult vann ei seisnud. Ema keldrist rändas vann Karinule garaaži ja nüüd on see seal, kus on selle koht.
Ainus jama on see, nagu vahel ikka võidetud asjadega on, et vann ei näi nii turvaline kui võiks. Nimelt on vannijalad kahtlased. Kui vannile järele sai mindud, olid paar vannijalga juba pooleks läinud, kuid kaasa anti kõik 4 uut ja tervet jalga. Laupäeval vannile jalgu paigaldades hakkasid kõik järsku mõtlema, et kui kaks jalga juba on pooleks, siis miks need 4 jalga katki ei võiks minna, kui ma näiteks oma udusulelikult kerge kehaga vanni läheks? Mõelge ise – istute kuumas vannis, mõnulete, vilistate veel vast mõnda armsat viisikest ja järsku käib pauk ning terve vannituba on vett täis, teil samal ajal vannikillud tagumikus. Kuidas käitute? Vaevalt kohale jooksnud pealtvaatajad usuvad, et vanni jalad olid praagid. Pigem ikka, et oli siis vaja seaprae alla ja peale veel paar kilo kartulit ja Britta kooki süüa... Tegelikult on puudu neli spetsiifilist vidinat, mis peaks poest ostetavad olema. Hoian pöialt, et vann saab ühel heal päeval ikka õiget pidi keeratud.
Meil oli nädalavahetusel plaanis korraldada talgupäev. Metsaalune puhtaks, ehituspraht minema, lõke põlema. Praktikas töristas elukaaslane veidi aega mootorsaega, mina ladusin kahte pakku kolme ritta ja läksime kõik tuppa veini jooma. Mõni päev kohe on selline... lühike!
Minu unistuste sisustuselement peaks valmima selle nädala jooksul, aga nagu elu näitab, ei saa milleski mitte kunagi kindel olla! Seepärast ei oska ma öelda, millal saan pilte näidata, kuid ega väike ootusärevus ei tee ju paha.
