Juba enne kui Milanosse jõudsin, anti mulle juhised, justkui oleksin ma kuller, aga õnneks jõuavad minuni asjad e-mailitsi, mitte kollases ümbrikus. Sellegipoolest oli kirja sisu üpriski sarnane – pilt, nimi ja missioon. Kuuldavasti olevat see keegi samal lennul ja et ma iga hinna eest kannaks hoolt, et ta ka sinna agentuuri veel vastu ööd saab veetud. Lend ise oli kohutav, ja siin ma ei süüdistaks RyanAiri, hoopiski see köhiv ginger mu kõrval käis närvidele, aga tollest aknast ma kahjuks välja ei saanud hüpata. Kuid maandudes olid trumbid minu käes, sest istusin võrdlemisi lähedal esiosale ja olin ju olnud akna ääres, seega ei jäänud ma kellegi teed blokeerima. Hoopiski istusin omal kohal, juhised ekraanil ja vaatasin toda palja torsoga poisi pilti ning mööduvaid inimesi. No kurat, ta on siin pildil ju paljas, much as I can see, aga siin ju kõik puhta sulejopede ning läki-läkidega. I'm out!

Järgmine taktikaline koht, kus seisin, oli sama lootusetu, seega igaks juhuks ikkagi helistasin agentuuri, noh teate, et kontrollida. Esimene kõneminut kulub sellele, et kuulda, kui rõõmsad nad on, siis mingi seosetu jutt veel ning lõpuks siis mainitakse, et ta on juba ammu agentuuris kohal. Ei noh, sorry, et tülitan teid nii hilisel tunnil, aga kas poleks mitte loogiline ka selliseid pisiasju mulle teatavaks teha? Küllap vist mitte, kuid sellegi poolest ei jõudnud ma agentuuri kohale „tühjade kätega“. Sihtkoha hoovialal tiirutas paaniliselt ringi hoopiski keegi teine, küllap jälle mingi eksinud new face. Too oli nõnda enesekindel, isegi väitis mulle surmkindlalt, et see siin küll pole õige koht, aga poiss, õpi, ma siin paar korda varem ju käinud.

Viimaks agentuuris olles oli eesmärgiks vaid saada juhised öömajale, kuid pidin ära kuulama ka kohustuslikud rõõmukarjed ning vabandused. Ei jaksanud mingit dialoogi arendada, tahtsin vaid magama pääseda, sest oh üllatust, alles esimesed 7 päeva oli möödas, kaks korda sama palju veel ees. Õnneks ma pääsesin hotellini taksoga, sest üks teine modell, kes samasse kohta oli suunatud, lihtsalt ei näinud võimalust oma kodinatega jala seda teekonda ette võtta. Kuna mul sularaha tol hetkel ei olnud, siis ta ei pannud üldsegi pahaks lihstalt see arveke ära maksta, aga ma lubasin, et lähipäevil tasun oma poole talle ära. Mis tegelikult juhtus? Mul läks muidugi nägu meelest ära, hea töö, Taavi.

Kusjuures sel korral olid elamistingimused palju humaansemad kui eelmisel korral Milanos. Selle asemel, et kuuekesi pressitakse ühte magamistuppa, oli pakkuda kaks kahest magamistuba, lisaks siis köök ja vannituba, ning nüüdseks siis mittesuitsetajana tundsin rõõmu ka rõdu puudumisest (ma tean küll, kui raske on seda uskuda). Fakt, et ma esimesena küll kohale jõudsin, ei teinud sellest veel konstanti. Esimesel ööl tuli kolistamisega kohale Fin, kes oli natuke palju nagu Tim. Mul oli kahju, et ta Soomest pärit ei olnud, sest Fin from Finland oleks olnud lihtsalt üle prahi. Prahi, mis ta tekitas, sest vist ükski alakas Inglismaalt ei suuda korda hoida.

Ma tean, et paljud toad aeti triiki täis juba esimese õhtuga, aga meile tuli kolmas alles teisel õhtul lisaks. Kokkuvõttes läks õnneks, sest rohkemat kedagi sinna ei paigutatudki. Kuid see poiss, kes äsja oli saabunud, nõnda palju õnne aga kaasas ei kandnud. Järgnevatel päevadel ära räägitud lugudest sain teada, et igal võimalusel, mis vähegi ette talle juhtus, sai ta trahvi, ning oli jõudnud juba ühest lennustki maha jääda, pole siis ime, et ta päeva võrra hiljem saabus. Viisakusest peale „korteri“ ukse avamist, meie esmakohtumisel, tutvustasin talle eluaseme sisu ära, mille peale ta vastas mulle vaid seda, et ma ei pea temaga inglise keeles rääkima.