LIISI BLOGI | Maale elama! 8. osa: Tahad inimestega riidu minna – telli mööbel Poolast!
Eelmisel nädalal jõudsin käia pealinnas Hurtsi kontserdil (mis oli super) ja end lugematu arv kordi seaks vihastada.
Põrandat pole siiamaani. Öeldi, et homme tuleb. Ja öeldi veel, et kui nad ütlevad, et homme tuleb, siis tegelikult tulebki.
Mina ei usu. Nad juba kolmandat korda ütlevad, et põrand tuleb. Ootan huviga homset! Arvatavasti kasvab mulle taaskord pettudes ja seaks vihastades kärss näkku.
Elukaaslase õde käis alumise korruse WC-d pahteldamas ning arvatavasti hakkame me seda homme värvima. Ostsime ägeda värvi sinna! Tahaks ise ka juba lõpptulemust näha, mis tähendab, et kui täna viilisime, kuna olime nädalavahetusest liiga läbi, siis homme oleme rullide ja pintslitega platsis nagu 5 kopikat!
Reede öö vastu laupäeva oli väga eriline, kuna ööbisime esimest korda oma kodus. Nühkisin põranda kipsitolmust ja surnud kärbestest puhtaks ja tarisime madratsi üles. See oli muidugi omaette ooper. Vahepeal, kui madrats oli trepi ja seina vahel kinni, ei teadnud, kas nutta või naerda. Võtsin oma maanaise jõu kokku ja tirisin hambad ristis täiest jõust, kuni saime selle kurinaha teisele korrusele. Alla ei vea ma seda madratsit sealt enam iial. Kui vaja, viskan aknast välja, aga igasugune trepist alla pressimine jääb ära. Päris oma kodus magasime ka laupäev vastu pühapäeva. Nii mõnus oli, väga magus uni üle pika aja. Ja üldse esmakordne tunne, kuna mul pole enne päris oma kodu olnud. Kui saaks teise korruse pahtli lihvimise ära jätta, saaksin kodumasinad ära tellida ja sisse kolida.
Olgu öeldud, et pangalaenuga me välja ei tule. Kodumasinad tuleb võtta järelmaksuga ja köögimööbel osta jupi kaupa. Terrassi raha hakkan sukasäärde koguma. Ühesõnaga ma ikka veel ei saa omadega mäele, kuigi nagu hakkas juba looma. Samas on meil lõpuks ikkagi oma kodu ja kui vahel ongi rasked ajad, siis õnneks kohe on kevad ja pärast seda juba suvi ja siis saab tooreid õunu ja punaseid sõstraid süüa – vähemalt nälga maal ei jää!
Laupäeval tuli vend koos prutaga appi ja hakkasime alumise korruse kööki vuntsima. Värske linoleum maha ja uued kapid seina. Linoleumi panek oli veel nibin-nabin kergemate killast. Mul ja vanaisal eriti, kuna me läksime Järva-Jaani kossu vaatama. Kuna onu mängis, ei saanud minemata jätta. Ma pidin esialgu lihtsalt vanaisa kohale viima ja pärast ära tooma, kuid otsustasin siiski, et jään ise ka mängu vaatama. Tagasi koju jõudes oli elukaaslane juba suurema töö ära teinud ja nii saimegi me peatselt jälle sammud Järva-Jaani poole seada, et onule külla minema. Koss ei läinud just nii nagu lootsime, kuid põhjuse tähistamiseks leiab alati.
Pühapäeval ärkasime, jõime kohvi, tõmbasin taas oma räbalad Huckleberry Finni maariided selga ja läks rassimiseks. Nimelt tuli kokku panna Poolast tellitud mööbel! Tahad närvi minna – telli mööbel Poolast! Tahad inimestega riidu minna – telli mööbel Poolast! Tahad, et sul ei oleks mitte kunagi igav – telli mööbel Poolast! See on hullem kui esimese klassi matemaatika. À la – kui Juulal on 2 õuna ja Maalil on 3 jänest, siis mitu elevanti on Väikse Müü emal? Ühestki joonisest polnud kordagi abi. Kuna ma ise paraku ei ole Poola mööbli kokkupanemise olümpiakulla omanik, läks kuue kapi kokkupanemiseks viiel inimesel umbes 11 tundi. Kui normaalne see on?
Vanad kapid põlesid lõkkes kaks päeva. Mamma kohe kuidagi ei tahtnud kõiki kappe välja visata. ÄKKI ikka läheb näiteks minul vaja neid. Kindlasti sobiksid hästi teise korruse köögimööbliks. Või viiks keldrisse. Või paneks garaaži. Kunagi ei tea, millal võib vaja minna. Ma ilma pikema jututa tarisin kogu kupatuse ruttu lõkkesse, sest ma teadsin, et mamma nagunii ei viitsiks jopet selga tõmmata, et neile järele tulla. Kapid olid eeldatavasti üle poole sajandi vanad, olles terve selle aja elupaigaks mõnele hiireperele ja sajale ämblikupesale. Mõelda vaid, kui palju kodutuid elukaid nüüd mööda maja ringi on tuuseldamas...
Nagu ma juba vähemalt kolmes viimases blogipostituses olen öelnud, et kui me ikka saame nüüd oma laminaadi lõpuks kätte, tulevad ehitusmehed veel viimast korda kohale, et kõik otsad kokku tõmmata ja viimane põrandajupp maha panna. Ma kujutan ette, et kino alles hakkab saama, sest mul on ka köögimööblit vaja. Käisime otsimas ja leidsime sobiva. Olen suht kindel, et ostan kokkupandud näidised, sest ma ei jaksa teist korda nii lühikese aja jooksul seda kahe õuna ja kolme jänese ülesannet lahendama hakata.
