TAAVI BLOGI | Oh, so you're the Gucci boy!
Eesti ja Itaalia koostööl määratud lapsehoidmisest palju välja ei tulnud, sest integratsioon oli juba varem mõjuma hakanud. Hoiatati küll mind, et mingi troublesome Russian kid tuleb, aga asi polnud pooltki nii hull. Mis sest, et iseloom on vastavalt vanusele üsna vihane ja maailmas kõik on mõttetu, see ei defineeri alati inimese tegelikku loomust.
Edu huvides määrati talle siiski driver, kes tegelikut oli mingi kohalik oma rolleriga, surmasõit võiks selle kohta öelda, olles ise mitte-kohalik. Ja kui päris aus olla, siis kogu Milano ei piirdunud kaugeltki vaid hotellis passimisega. Minu esimene casting mõjus küll halvaks läinud hommikusöögina. Niipea kui järjekorras rüselemise tulemusena minu kord kätte jõudis ja oli aeg minna end esindama, pidurdus mu modelliraamatu lappamise peale pilk muidugi selle suure pildi peal. Selsamal pildil, mida iga agentuur igale poole on pista üritanud. Oh, so you're the Gucci boy. Mis mul üle jäi kui noogutada ja mõmiseda midagi, sest karm tõsiasi see oli, et selle pleki olin ma omale külge nüüd saanud.
Sellest avapaugust oskasin ka järjekordsetel castingutel välja lugeda naeratuste tagant selle, mis üle hammaste ei veerenud. Kes ohkas, kes naeratas, kes vajus mõttesse, kuid tundus sedasi, et mind sooviti oma urgu tagasi ajada. Urust välja tundusid ajavat ühe teise valdkonna esindajad, sest juba bookiti mingi editorial shoot. Muuseas tuli ka mulle üllatusena see, et Itaalias asuv Hunter Magazine ei ole üldsegi jahindusega seotud, sellest tulenevalt ei saanud ma kordagi relvadega poseerida. Ega see nii suur pettumus ei olnud, pigem valmistas hämmingut see, et miks nendel nüüd mingi huvi on, castingud ju ei lähe üldsegi.
Aga pole midagi parata, asjad jõuavad ikka hiljem kohale, sest reaalsus on see, et showdele otsitakse enamjaolt uusi või väga tegijaid nägusi, muidu casting directorid võiks supiköögi sappa minna. Ajakirjade jaoks tulistamisel peab olema juba konkreetsem huvi modelli vastu või mis iganes see põhjus ka pole, kuid olemas ta oli.
Aga ega üks väike pildistamiseseanss kogu päeva ära kata, just nimelt, veel oli mitmes kohas vaja viibida. Kuna ma sain Gucci puhul kaks esimest vooru skippida, siis oli mul kohe call-back ühele päevale pandud, oh üllatust, see oligi see sama päev. No tolleni oli veel kaua-kaua aega ja minu kaine mõistus ütles, et seal on niikuinii mingi kahetunnine järjekord, olgugi see call-time mil tahes. Mis siis juhtus, oli see, et mul oli max 10 minutit veel jäänud passida järtsus, et järjekordselt castingul formaalsusest ära käia, kuid agentuur nii ei arvanud. Oh ei, Taavi, kuidas sa võid arvata, et see Gucci pole oluline, sulle on ju täna viis korda seda mainitud. No, okei, jah, ma saan aru, aga olen seal mitu korda käinud ja väheke hiljem kohale jõudmine jätaks mulle vaid kaks tundi ootamist koha peal.
Pidin sõimu saatel järtsust lahkuma, lõpp oli niiii lähedal, aga teie soov on mulle seaduseks ja takso ma siis võtsingi. Võtsin takso, et jõuda kohale, kohale sinna, kuhu ma teadsin, et ma jõuan, teadsin, mis mind ees ootab – järjekord. Ma oleks jõudnud kõik muud kohad ka veel linnas ära külastada, sest tulemusena ootasin kokku pea kolm tundi, et panna korraks ühed sussid jalga ja teha pilt. Džiisõs Kraist, olen ju seal varem käinud!
Õhtu oli pikk ja tuju oli ka nagu ta olla võis, seega viimasele castingule jätsin minemata, see oli meil roommate’iga ühehäälselt otsustatud samm. See meid aga ei päästnud, sest ka järgneval kahel päev oli see külastus meil menüüdes. Kui ühel hommikul selle ette võtsime, siis läks asi kohe sinna kuhu päikesekiired ei ulatu. Esimese asjana valisime vale rongi, uuesti ümberistumise järel sõitsime à la „tsoon number viite“ ehk kuhugi avastamata äärelinna. Muidugi oli see koht täitsa vale ja saime teada sellest nii, et mingi kortermaja hoovis olles tuli keegi meie peale karjuma. Oh õnne, et hästi integreeritud noormees oskas ka vene keelt, sest sealne kohalikki oli just sarnast päritolu. Mis selgus, oli see, et me olime umbes sajandad modellid viimaste päevade jooksul, kes sinna olid sattunud, aga see koht ei ole ju seal, lollakad, mis te usute seda Google Mapsi.
Järgmine sihtkoht oli bussisõidu kaugusel, aga ka bussiga sõitsime õigest kohast mööda ning peale pooletunnist jalutuskäiku kuskil põldude vahel oli ka too aadress vale. Õnneks sai aku tühjaks vahetult peale järgmist pooletunnist jalutuskäiku, mis viis meid rongijaama, vähemasti see oli seal, kus olema pidi, kuradi korduvad aadressid ühes linnas noh. Kuid lepime nüüd ühes kokku, et kui keegi agentuurist küsib, siis me ikkagi käisime seal ära. Okei?
