TAAVI BLOGI | Kõrgmood – sellest ei peagi aru saama!
Õnneks saime selleks nädalaks ekslemise ja lõimumisega ühele poole, et teiselt poolt jääks ruumi uuteks huvitavateks juhtumisteks. Eks me kõik oleme elus vähemal või rohkemal määral teinud asju, mille eest tänu pole olnud ehk piisav. Tegelt ei loodagi palju, sest üks osa modelliks saamisel on töötada tasuta (teenides ise miinuseid), kuni mõni hea pakkumine võib tulla.
Varemgi mainitud tõde on see, et üldiselt ajakirjadele pildistamise eest ei maksta, hea et transport ja majutuski kinni makstakse. Igatahes, nüüd järgmisel pildistamisel ma siiski päris „tasuta“ kohal ei käinud. See pildiruum asus kusagil suuremas stuudios, parajasti oli seal käimas vist mingi laat, sest suures saalis (pilte tehti eraldatud, väiksemas) oli julm siblimine rõivaid täis stangede vahel. No vahet pole, mul paluti alustuseks seal asuvas kohvikus aega parajaks teha ning tellimus siis nende nimele panna. Ega ma peale kohvi ja kreemisaia muud ei võtnudki, aga oleks ju võinud, võimalusi selliseid igapäevaselt ei avane.
Hea ja parem koonu vahel, aeg tööle asuda, aga esmalt mine pane need trussikud jalga (klassikalised valged). Kaua ei läinud aega mööda, et teada saada mis võlu nende kandmises nähti, vihjeks ütleks „pantaloone“. Maagilised püksid olid tehtud materjalist, mis oma olemuselt meenutas jalgratta sisekummi, aga see on vaid väike detail. Pükse ennast oli täpselt kahe sääre jagu, ülejäänu polnud vist kuigi vajalik. Hetkel mu mälu ilmselt ei taha mäletada, aga millegipärast on mul meeles, et ega see ülaosa ka palju parem olnud. Võimalik, et väike mälukas on tingitud sellest kägistavad asjast, mis ümber mu kaela asetati, nii et võin ka eksida. Mida mu mälu aga ei kustutanud, on see, et neile tundus look nii palju meeldivat, et alumine osa jäeti ka teise, äkki isegi kolmanda pildi tarvis samaks. Vaadates asja helgemat külge, siis vähemalt higistasin tunduvalt vähem nende võimaste prožektorite ees.
Minu pildistajate, kahe pealaest jalatallani tätoveeritud lesbi päev sai läbi ja siis kiirustati otseloomulikult tagant, et ma ruttu uttu tõmbaks. Aga sorry, ma tahaks siiski oma pesu sisse tagasi pugeda ja lisaks veel pea ära pesta. Mitte, et ma mingi peapesu fanaatik oleks, aga kombe kohaselt oli purk geeli pähe valatud ja ma tõesti ei tahtnud mütsi sinna otsa tõmmata. Ja nii ma siis jooksingi mööda valvelauast, mitmest (arvatavasti) tähtsast seltskonnast ja mõnekümnest laadakülastajast, jalas vaid saapad ja trussikud, et avalikus vetsus pead külma vee ja kätepesuseebiga pesta. Mida sina oled kohvi ja kreemisaia eest teinud?
Minul hakkas igatahes Milanos vaikselt aeg otsa saama. Viimane casting oli ka meeldiv nali, sest niipea kui ma kohale jõudsin, oli otsus ühtne ning korraldati pooletunnine lõunapaus. Muuseas, seal ei otsitud inimesi showle, vaid showroomi, mis on nagu presentatsioon või nii. Show ajal käid laval oma ringi ära ja tegelt palju muud polegi teha, peale kogu meigi ja soengute tegemise. Showroomi puhul aga istutatakse modellid klassikaliselt tunniks, äkki isegi kaheks, keegi ei keela neid ka seisma panna, et siis kliendid käiks ringi ja uudistaks. Kui ma nüüd päris aus olen, siis superhea meel, et varem ühelgi sellisel ei ole pidanud olema. Nii läks ka selles castingus, sest mind praagiti välja kohe peale kõnnaku presenteerimist. Ah?!
Käisin ära ka oma viimases fittingus, sest tuleb välja, et kellegi teise huviorbiidis ma endiselt ei ole. Kurb aga tõsi, sel korral sain kolme asemel alla kahe tunni oodata, küllap koht kõlab tuttavalt. Ja eelneval korral proovitud sussidega polnud sel korral pistmist, sest looki juures olid üheks elemendiks hoopiski kalossid. Kui nüüd vaid confirmi saaks ...
