TAAVI BLOGI | Gucci moelaval kukuti, aga mitte päris vigaseks
Nentides fakti, et teise nädala viimane päev oli kokkuvõttes täiesti sisutühi, ei viitsinud ma ise ju küll mingit seiklust ette võtta. Nautisin hoopiski horisontaalis olemist, lugesin raamatu keskelt tagumise kaaneni, käisin poes banaani ostmas ja helistasin emale. Viimast tegin juba üsna õhtusel ajal, sest muidu poleks äkki olnud võimalik öelda, et täna ei ole keegi käskinud mul kuhugi minna. Ahjaa, järgmine hommik pidi Gucci show olema, see tegi päeva veel eriti pingeliseks. Confirmed yet? Nope?
Tegelikult sain vaid loetud minutid peale kõne lõpetamist sõnumi, et järgmine hommik kell 5 või 6 something-something on maja ees tõld ja viiakse showle. Confirmed? YES! Läks veel väheke aega mööda, siis otsustas mu teine lapsehoidja mulle ka sõnumi saata, et osalen üritusel ja hommikul on auto maja eest. Taavi, oh Taavi, miks sa küll pidid ausalt vastama: "Sorry, I prefer to have a morning walk." Selle peale sain kõne ja loengu, et miks on neile oluline, et ma seal varem kohal olen, mitte õigel ajal nagu normaalne inimene, ja äkki jääb metroo või tramm hiljaks. Halloo, (Itaalia) inimesed, ma tahan jalutada, mitte sinna mingi fucking trammiga loksuda!
Rusikareegel „kui terve päev tegevusetu olla ja lebotada, siis öösel on raske und saada“ pidas ka sel korral paika. Eriti meeldiv on see juhul, kui äratus à la 5, hommikul ikka. Magasin mis magasin, aga reaalsus oli see, et mu majutusasutusest oli veel lisaks 4 tüüpi sinna showle minemas, you do the math. Sest esmalt hiljaks jäänud autojuht tuli lõpuks coupé Ford Focusega meile järele. Isegi driver kratsis kukalt ja luges meid üle, siis istmeid, siis jälle meid ja sügas uuesti pead. Yess, raisk, nüüd saan ikka jala minna! Või vähemalt nii arvasin mina, sest tegelikult oli keegi juba helistanud agentuuri (pigem magavale bookerile), leidmaks olukorrale selgitust. Aga ei, ei saanud ma ikka luba jalutada, kuradi 20 minutit oleks see teekond olnud, maksimaalselt. Kolm kutti istusid taha, Läti Arnis juhi kõrvale ja mina tema otsa, pea surutud tuuleklaasi ja armatuuri vahele, fun. Ja parim tsitaat Arniselt meie kreisist autosõidust, asi, mida ma oma asendist tulenevalt ise õnneks ei näinud, oli: "Oh my god, now he's on his phone!"
Kohale jõudsime elusalt ja tervelt, tervelt 15 minutit varem. Tehes veel kord matemaatikat, siis oleks ma jalutades jõudnud vägagi täpselt kohale. Aga mis seal ikka, segan siis teise bookeri und sel korral, isiklikult, riieldes ja väljendades pahameelt, sest kuidas küla koerale, nõnda koer külale. Koertest rääkida, siis sel korral tervitas uksel isegi narko- või pommikoer. Küllap ikka narko, sest varasemastest lugudest tuttava Lauri peale oli ta haugatanud. Varasemast tuttavaid oli veel mitmeid, muidugi Läti Arnis, juuksur Paul, eksklusiivne Tim ja nii mõnigi diiva veel, kes käituvad stereotüüpse modelli kombel. Kahjuks või õnneks oli sel korral au olla ainus eestlane, äkki jääb ka minu viimaseks korraks, elame-näeme.
Aga ega me läinud sinna mingit upi catchima, hoopiski tööd oli vaja teha. Esimene ehmatus oli lava, ega keegi proovi ajal öelnud ju seda, et niipea kui tossust läbi jalutate, on teie ees trepiastmed! Kukuti, aga mitte päris vigaseks. Hullem asi oli köhimis-hooaeg, sest rivistusel kutid ees ja taga turtusid ning siis käisid puuderdajad kõigi nägudest samade pintslitega üle. Kui selleks hetkeks olin veel tervise juures olnud, no siis sain kindlasti omale mõne pisiku üleliia. Proovi ajal muidugi avastati, et mul juuksed jälle liiga pikad, no shit, neid polnud ju vahepeal keegi lõigata raatsinud. Õnneks palus peadisainer mu kiharaid trimmida ja ülejäänu ilusti ära koolutada, sel korral oleks klambrist oi-oi kui väheks jäänud.
Lõppude lõpuks siis oli aeg riided selga ajada, disainerilt viimane kontroll, backstage kaamerameeste ette ja järtsu... vähemalt kümneks minutiks. Ja lõpuks, lõpuks siis lasti ka lavale! Kuid sellega veel päev otsa ei saanud...
