LIISI BLOGI | Maale elama! 11. osa: Kohtumine metsloomadega
Oh, oli see vast äge nädal! Maaler saabus, tegin selle aasta esimese grilli ja tõdesin, et maal on kohati loomi rohkem kui inimesi.
Tavaliselt läbin enne postituse kirjutamist ühe omaks saanud rituaali – käin jooksmas. Hea aeg mõtete kogumiseks ja kokkuvõtete tegemiseks. Traditsioone ei saa rikkuda, seega jooksmas sai käidud ka täna. Aga tänane jooks erines teistest ikka rämedalt. Ma pole iial loodust nii lähedalt näinud ega tunda saanud. Avastasin uue marsruudi juba eile. Tee, mille ääres suured, vett täis põllud ja taamal talud. Kuna kevad käes ja suur sula, oli mõni lomp keset põldu nii suur, et hüppa peakat või korralda parvematk. Täna mõtlesin sama rada tallata, mida eilegi. Hakkasin juba jõudma kohta, kus eelmine kord kannaka tegin ja tagasi kodu poole jooksma hakkasin, kui järsku jäin seisma ja vahtisin suu ammuli, mis toimub.
Nägin, et kamp metsanotsusid trügisid üksteise järel metsast välja, põllule. Nad polnud väga lähedal, kuid piisavalt, et saaksin aru, kellega tegu. Neid muudkui tuli ja tuli! Silmanurgast nägin veel liikumist. Põder!? Vadahell, mõtlesin. Hõõrusin silmi nagu talveunest ärganud Karupoeg Puhh. See nägi välja kui reinuvader rebase kohmakalt korraldatud klassikokkutulek. Ja põhimõtteliselt oleksin võinud end isegi süüdi tunda, et ürituse juba eos nurjasin. Metssead arvatavasti silmasid mind ja kuna ma oma roosa fliisiga nägin raudselt nende meelest välja nagu kodupõrsas, tegid nad kiirelt vehkat, nii et muda lendas! Aga põder seisis keset teed edasi. Tundsin end kui sõjaprintsess Xena, kes on ilma mõõga ja nahkpüksteta õue tulnud. Mis nüüd saab? Põder oli kaugel ja ma veidi kartsin, kuid läksin kogu aeg aina lähemale. Mõtlesin veel, et kui ta mind nüüd näeb, närvi läheb ja taga ajama hakkab, teeksin 100 meetri jooksus kümme korda sellise maailmarekordi, et Usain Bolt hakkaks nutma.
Õnneks või kahjuks tuli minu tagant auto. Autojuht oli põtra samuti eemalt märganud ja jäi seisma. Põder lebotas endiselt keset teed edasi. Veidi aja möödudes võttis ta end kokku ja loivas laisalt metsa tagasi, selline nägu peas, nagu oleksime ta õhtu rikkunud. Ma olen varem ikka metssigu ja korra põtragi näinud, kuid näha seda vaatepilti keset jumal teab mis külavaheteed, olles üksi... Pidin end veel peaaegu metsemisega ühte nägu vihastama, kuna mu telefoni kaamera ei suutnud absoluutselt mitte ühtegi reaalset pilti sellest ägedast hetkest teha. Pärast mõtlesin, et ongi lahedam. Ainult mina nägin ja kogesin seda ja see oli minu hetk. Jälle üks neist paljudest põhjustest, miks ma saan aru, et maal on nii lahe! Linnas näed ju põhimõtteliselt ainult kajakat ja chihuahuat.
Laupäeval pidasime mamma sünnipäeva. See on meil selline üritus, kuhu igal aastal satub raudselt ka minu onu. Ja oi, need sünnipäevad täis nalju ja naerupisaraid! Mõni kohe oskab huumorit teha ja iga kord kui tema huumorit teeb, on järgmised kolm päeva lõualuud valusad ja vähemalt seitse naerukortsu juures. Puhtalt see koht ise – mamma talu, minu uus kodu, tõmbab iga ilmaga ja igal ajal lahedaid inimesi, kellest tekib üks suur ja rõõmus seltskond, kellega kunagi igav ei hakka. Kui need inimesed ei oleks sellised, nagu nad on, siis kahtlen, kas mul oleks eelmisel suvel tulnud mõte maale kolida. Õiges kohas tunned end olevat ju ikka siis, kui ''sinu inimesed'' on ümber.
Kuna nädalavahetusel oli ilm ilus, tulin mõttele kasutada ära kaks alust, millega oli ehitusmaterjali tarnitud. Kuna õu näeb välja kui trööstitu mudamülgas, mõtlesime teha ajutise grillinurga hoopis teisele poole maja. Mõeldud, klopsitud, tehtud! Vanaisa oli abiks meisterdamisel, isa tõi liha, mina grillisin. Mulle alati meeldib grillida. Lõpptulemus vast polegi nii nauditav kui protsess ise. Õhtu oli vaikne ja soe. Just selline, et saad aru, et nüüd ongi kevad. Igal aastal on kevade tulek nii mõnus. Päevad on pikemad, soojemad. Kohe uus energia voolab sisse! Vara üles, hilja voodi. Maal väga teisiti ei saa ja samas ei tahagi. Nii palju on teha ja kogeda, et patt on aega lihtsalt magamisele kulutada. Püüan end motiveerida sellega, et kui olen kord penskar, hakkan lõunauinakuid tegema. Nagu lasteaias ikka tavaks oli, kuid mitte minul! Kuidas ma küll lasteaias nii loll olin, et lõunal uinakut ei teinud? Õudne, kuidas ma kahetsen!
Meie tubli maaler saabus reedel ja lõpetab tööd eeldatavasti sel neljapäeval. Uus trepp paigaldatakse kolmapäeval. Pühapäeval kolime sisse. Nädal hiljem, kui olin lootnud, kuid kui oled juba pea 10 kuud midagi oodanud, siis üks nädal ees või taga... Ma olen nii harjunud, et kogu aeg ehitus käib ja läheb veel aega, varsti saab valmis. Aga nüüd saabki päriselt valmis. Mulle pole vist veel kohale jõudnud. Ma kolin viimast korda, seda olen endale lubanud. Iial ära ütle iial, kuid ma ei kujuta praegu ette, kes või mis mind millise väevõimuga saaks nii armsast ja mõnusast kohast ära tirida. Ma kogen nii tihti siin olles hetki, mida pole enne kogenud ja mis on sõltuvust tekitavad. Need hetked puhuvad mulle justkui uue elu sisse. Aga võta sa kinni, on asi uues kodus, kevades või hoopis mõlemas?!
