TAAVI BLOGI | Viimane Milano moenädal?

Väike meenutus sellest, kuidas päev alguse sai. Varajane hommikutund, väike kogus niigi ebakvaliteetset und, surmasõit ja kaks kõne bookerite äratamiseks. See kõik oli soojenduseks, main course oli Gucci show, aga selle järel sai kell alles kaks...

Võidukama punkti panekuks oli juhtumisi mu päevakavva potsatanud ekstra photoshootid, jah, lausa kaks. Kui need edukalt läbitud saavad, siis võib Milanole (eriti veel sellele ühele päevale) suure mahlase joone alla tõmmata. Kuigi omal enam nii juicy ei olnud olla, siis mahlapaki tunne oli sellegipoolest, umbes sellise, mis on tühjad tilkunud ja millele keegi astus peale ka veel. Kui emotsioon ja kerge närvipinge show järel otsa said, siis hakkas päris elu tunda andma. Nii vaimne kui füüsiline väsimus, uni ja nüüd tagatipuks ka tõusev palavik, aitäh, puudritädi.

Eks ma ühelt objektilt lendasin kohe järgmisele, seal pidin veits ootama, aga see tegi vaid heameelt. Lisaks sellele, et ma toolil äärepealt magama oleks jäänud, keetis üks tore tädi mulle potitäie teed ja ajas mu Gucci-lokid jälle kohevaks. Pildid ise olid täpselt ideaalsed mu olekule, pidin olema uimane ja ringi loivama (seda sõna ei saa just tihti kasutada). Riided olid sellised tagasihoidlikult modellikad, kauge sellest eelmisest korrast, aga kahjuks või õnneks oli tukk kogu aeg silme ees. Nii et nüüd ei saagi keegi kunagi teada, mis tegelane seal ajakirja lehtedel on. Aga aeg pressis peale, sest õige pea oli mul vaja juba järgmises kohas olla. Aeg-ajalt tundus küll, et aeg, ruum ning aegruum mu ümber hakkasid uusi mõõtmeid võtma, kuid siiski ei olnud see piisav vabandus nüüd ära suremiseks. Tänasin tee eest ja asusin teele.

Läks aega palju läks, aga viimaks ma viimasesse sihtkohta kohale ikkagi jõudsin. Kuigi mul läks üks tramm otse nina eest ära, pidin miskipärast vaatamata väiksele hilinemisele isegi ootama. Ahjaa, silly me, see ju modellinduses kõige populaarsem tegevus. Isegi päike oli juba loojunud, aga minule naeratas üks teine päiksekiireke. Algul ei saanud ma aru, aga küsimus oli „Kas sa oled Eestist pärit?“. Ei, seda ma tõesti ei oodanud, aga (kui ma nüüd ei eksi) siis stilisti abiliseks oli siitsamast Maarjamaalt pärit neiu. See väike kõrvalepõige rutiinsest inglise keelest ehmatas une täitsa ära. Kuulasime kumbki teineteise loo ära, et miks kaks noort Eestist sattusid kokku ühte väiksesse stuudiosse Milanos. Tulles korra veel töö juurde tagasi, siis pilte pidigi tulema vaid üks või kaks, ega palju vahet pole ka, ma ilmselt niikuinii seda ajakirja oma käte vahel hoida ei saa, kui jopppab, siis näen interneti vahendusel mõnd pilti.

Kas nüüd on siis viimaks päev läbi? Kusjuures mõne arvates oleks seda veel vara öelda. Miks? Taavi, sa laisk mollusk, kuna sa oma portfoolio raamatut kaasas ei kanna, siis käid nüüd hoopiski hotellist läbi ja tuled agentuuri ja tood selle ära. See, et edasilend järgmise päeva õhtul aset leiab, ei ole mingi vabandus. Vähemalt talle ei oleks olnud, mu kõige tüütumale bookerile. Justin Case helistasin ka teisele, sest see tundus tõesti debiilne ning ma olin tõsiselt kurnatud. Too teine pidas omakorda mind debiilikus, et kuidas ma küll sellise lolli mõtte peale võiks tulla, et mul on täna veel vaja see raamat agentuuri tuua. Ha ha fucking ha, ei tea tõesti, kes mulle neid briljantseid ideid aina annab...