LIISI BLOGI | Maale elama! 12. osa: Mõte tuli eelmise aasta juulis, ehitus algas jaanuari alguses ja tänaseks oleme kodus!
See osa saab nüüd küll väga uduse peaga kirjutatud. Kolisime pühapäeval päriselt päris oma koju. Mina ja elukaaslane olime juba varasemalt kohanenud, aga meie väike neljajalgne sõps pani terve öö täiega hullu.
Ja absoluutselt arusaadav. Pea iga kord, kui me ta reisikohvrisse kupatame, on kas uude koju või arstile minek. Ma ausalt öeldes ei tea, kumb variant ühe kassi jaoks hullem on. Ta tuli meiega Keilast Espoosse, sealt edasi Kohilasse, Tallinnasse, Järva-Jaani ja nüüd Karinule. Pole just väga rutiinne elu? Mul on ühelt poolt kahju, et ta nii palju uusi kodusid üle on pidanud elama. Samas kui inimene harjub kõigega, äkki harjub kass ka? Meie oleme ju samad. Tal on uues kodus kindlasti huvitav, kuid samas nähtavasti ka hirmutav, kuna ta kebis varsti pärast reisikohvri avamist teki alla peitu. Kupatasin ta sealt ikka ja jälle välja, et ta ringi luusiks ja harjumisega algust teeks. Peatselt tundis ta end juba kui peremees. Kolistas ringi ja muudkui mäugus! Mäletan möödunud ööst ainult seda, et kass karjus toas ja koer karjus õues. Ja nii nad lasid varahommikuni välja. Mõtlesin, et oh johhaidii, küll see uus nädal algab ikka valesti!
Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida! Me nüüd olemegi päris oma kodus. Vanaema juurest asju ära tarides arvasin, et no palju neid ikka olla saab. Lõpuks oli auto otsast otsani tavaari täis. Veidi leebemalt muidugi kui Soomest Eestisse tagasi kolides, kuid siiski. Asju koguneb märkamatult ja kohutavalt palju. Ma üritan nädalavahetuseks kõik asjad omale kohale sättida, et ma ikka ise ka koju ära mahuks. See tähendab ühtlasi ka seda, et mul tekib jõhkralt nänni ja riideid, mida maha müüa! Püsige lainel, staarmaaka kirbuturg varsti avatud!
Reedel pandi paika uus trepp. Trepp on aus! Väga ilus, just minu maitse ja kordades paremini „läbitav“ kui eelmine redelitaolisest moodustisest seiklusrada. Enam ei karda ma alt üles või ülevalt alla ronides surma saada. Täna tuleb ehitusmees veel päris viimast korda, et puuduolevad pistikud paika panna ja meie unistuse täitumise ilusale teostusele joon alla tõmmata. Meenutades algust, siis mõte tuli eelmise aasta juulis, ehitus algas jaanuari alguses ja tänaseks oleme kodus! Kui aus olla, siis ma tunnen, et mulle veel päriselt ei ole kõik kohale jõudnud. Kogu asjaajamine on nii kaua kestnud, et imelik on mõelda, et see on läbi. Samas tegelikult ju alles algab. Uus peatükk. Puhas lehekülg. Kanad ja peenrad. Õnn ja rõõm.
Kuna päris palju asju on veel puudu, tuleb tekitada ajutised lahendused. Esimese asjana on ehitusmaterjali ülejääkidest plaanis kokku klopsida kraanikausikapp. Ma vahel veidi pelgan ajutisi lahendusi, sest kui paned midagi püsti ja see püsib, siis aja möödudes läheb meelest, et tegu oli ajutise lahendusega. Võimaluste piires tuleb jupi kaupa köögimööblit ja seda-teist-kolmandat soetama hakata, kuid mul kiiret pole. Eelmine mina oleks praegu närvis ja skeemitaks, kuidas kõik puuduolevad asjad korraga soetada, kuid uus mina ei lähe sellise asja peale enam üldsegi närvi! Voodi on, pesta saab, süüa saab ka teha – pole hullu! Kodutunne kaalub kõik tühja-tähja üles. Kui enne olid raskused takistuseks, siis nüüd hoopis võimalusteks. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab ja seda on elu just viimasel ajal palju näidanud.
Ja nagu elu juba poleks äge – uus kodu, kevad, põldudel käib hane-pardi simman ja lilled õitsevad – saab veel ägedamaks minna! Nimelt kirjutas mulle märtsi lõpus armas fotograaf Birgit Varblane (Pikutaja), kes soovib mind ja mu väikest pere meie uude pessa pildistama tulla. Mina koos oma blogiga olevat inspiratsiooniks ja eelmänguks Birgiti maale kolimise loole, kuna tema näol on lisandunud veel üks maaelu huviline. She made my day ja ta saabub aprilli viimasel pühapäeval! Tunnen, et sellest tõotab tulla vägev päev – ilusad pildid ja uus tutvus, super!
