TAAVI BLOGI | Pariisi moenädal
Päris poole päevani ei saanud põõnata, kuid algus oli täitsa rahulik. Nüüd, kus kaks nädalat olid seljataha jäänud, oleksin hea meelega läinud hoopiski Tallinna lennule, kuid hoidkem omi hobeseid, ei jää kaks kolmandata. Uskuge või mitte, aga ega keegi polnud kuigi hyped sinna Pariisi mineku suhtes.
Depressiivsed Euroopa suurlinnad, kus mustad on kõik pinnad. Kaks korda seda üle elanud, saan sel korral ka hakkama, ma teen ju seda vabatahtlikult ja võin iga kell minema minna. Okei, juba enne saabumist olid tegelikult juhised käes, fakt, et ma alles üheksa paiku õhtul hotelli jõudsin, oli juba kaks castingut ootamas. Hotellis aga ootas mind sel korral vähem integreerunud kaasmaalane. Ta rääkis täpselt seda keelt, mida mulle seitse aastat üritati õpetada, aga mulle see eriti külge ei hakanud. Nii me siis lihtlausetega, kolmes keeles omad jutud saime aetud.
Ei saaks välistada fakti, et ma umbes poole lausega mainisin ka üht koolitööd, mida ma tegin rongis, kui suund oli Londonile võetud. Sellega siis see lugu, et peale hotelli saabumist tegin oma otsad ära ja siis viimaks suutsin hakata tegelema selle kohustusega. Aga unustage see nüüd jälle ära, sest helises telefon. Kombekohaselt, esimese asjana sõimatakse mind, sest why da fuck not, ükstapuha, kus ma parajasti olen, algavad need kõned sellise tooniga, nagu oleksin sooritanud mingi kuriteo. Järgmine faas on see, et hakatakse viimaks asjast rääkima, sest üldiselt on põhjus ka mulle helistamisel, kuid selles 100% kindel olla ei saa. Äkki on neil mingi inside joke, et kellelgi hakkab igav seal agentuuris ja siis „I'll call Taavi, he needs to feel bad and guilty.“
Teema juurde naastes oli mure nüüd selline, et kell oli jõudnud juba üle südaöö, ma sirutasin koibasid ning trükkisin koolitööd teemal „Komposiitmaterjalide tootmise automatiseerimise SoA“. „But Thävi, you have a fitting right now, why aren't you there?!“ Küllap ikka vist sellepärast, et mulle pole ju keegi poolt sõnagi selle kohta öeldud, ja mind juba süüdistatakse, et kohe dropivad nad mu ära, sest ma pole kohale läinud. Wicked! Eks ma siis ajasin võistlusdressi selga ja läksin jooksujalu kohale, sõna otses mõttes.
Väga üllatav vist see ei oleks, kui ma nüüd mainin, et esimese asjana sain ma pea kaks tundi oodata. Nii et jah, ärge üllatuge, sest täpselt nii juhtuski. Kohale jõudes oli enne mind umbes-täpselt kümme kutti veel, mina siis läksin „rivi“ lõppu. Need on sellised hetked, kus sooviks olla jälle suitsumees, sest Bubble Witchi mängus saavad elud otsa ja siis jääb järele vaid lae vahtimine. Kogu lugu siiski nii depressiivne ei olnud, sest selga aeti mitmeid erinevaid rõivaid ja sel korral mängis see vaid minu kasuks.
Hea algus tähendab tavaliselt halba lõppu. Sedapuhku siis olin ma oodatud Haider Ackermanni showle, kuhugi ulmelisse paleesse või oli see loss, igatahes üks korralikult turvatud üüratu hoone. Tundub et öine rännak tasus end igati ära, sest mulle, ainsana, oli määratud selga kaks komplekti hilpe. Proovi ajal sai selgeks ka see pisiasi, et põrand oli räigelt libe nende kingade all, eks ilusti lakitud põrand peabki libe olema. Eriti lõbus oli siis, kui enne showd kaltsud selga aetakse ja soovituslik on fotograafide ees backstage’is esineda, mina vana uisupede siis esinesin täie raha eest.
Lisaks sellele, et pidin rõivaid vahetama, oli mul ka kohustus viimasena lavale minna, esmalt olin vist järtsus kolmas, ja siis äkki kolmekümnes. Tuled, kaamera, läks! Ring tehtud, ei ajanud rada sassi, siis lendasin kui püssikuul riietuma, üsna kindel, et hooaja tippmark tuli ajaliselt, sest Marten ütles isegi „päris kiire vahetus oli“. Egas jah, tagasi järjekorda ja varsti uuesti minek. Üks nüanss oli veel: finaali paraadi ajaks vahetan ühe teise poisiga kohad ära, sest lihtsalt miks ka mitte. Aga kui laval viimasena hakkasin catwalki lõpetama, siis juhtumisi lasti teised juba paraadile, oh no! Sain uuesti sprintida, ning nende kuri plaan mind eelviimaseks vahetada luhtus, sorry, aga pole minu süü ja tundub, et tegelt oli teistelgi tore õhtu.
