TAAVI BLOGI | Viimase nädala viimased päevad: Kenzo show ja paras draama
Seesamune jube äge algus, tuleb tavaliselt käsi-käes oma vastandiga. Tuleb mis tulema peab, kes usub saatusse, ma ise olen rohkem põhjus-tagajärg tüüpi inimene. Nagu ma kunagi arvasin, et modellinduses on kolm olulist osa: välimus, suhted ja õnn. Nüüd siis on kolmeks jagunev kook hoopiski kaheks tükiks lõigatud – PR & luck.
Miskipärast kiputakse ikka vaatama asja rohkem halvast küljest ja tegelikkuses ei saa me alatihti aru, kui hästi see eluke ikkagi kulgemas on. Reaalsuseks oligi hetkel see juba varem läbikogetu, et castinguil tehakse formaalne osa ära, kiidetakse ja mainitakse midagi peatse kohtumise kohta. Kuna see ei tulnud mulle erilise üllatusena, siis ma tiksusin lihtsalt oma aega täis, hea meelega oleks kodumaal olnud -10 kraadi käes, kohalik +10 muutus juba tüütuks.
Taaskord oli käes õhtune aeg, ma neil „äftekatel“ lihtsalt ei viitsinud käia, seega eks ma vast hotellis taaskord vedelesin, kui telefon helises. Success! Success helistas jälle, ei tea, mis sita ma nüüd küll olen kokku keeranud? Sain riielda, et ma Kenzo call-backil ei ole, joke's on you, ma ei viitsinud seal kahe-kolmetunnises järtsus seista. Ma ei tea, mis mul sinna enam küll asja oleks olnud, aga mul ju targemat pole teha, 15 minutit jalutamist õhtul kulub ära küll.
Sedapuhku siis tuli väheke inimsuhteid kasuks, sest reaalsus on see, et kogu seltskond, kes seal modelle valis, on varemgi minu kasuks otsuseid langetanud. Nüüd siis peale palja-torso-pilti ja kõnnakukest lükati edasipääsejad taaskord istuma, ootama. Ühel hetkel, kui mind fittima hakati, sain taaskord tõdeda, et kallis ülikonnas näen nagu täiega pandav välja, kahju, et ühtegi omale osta ei raatsi. Prooviti taaskord mitut-mitut erinevat kostüümi, noh, kui nüüd vaid dropi ei saaks. Hoopiski olin saanud vahepeal viis vastamata kõnet, teadagi kellelt, sest kui mind telefonitsi kätte ei saa, siis ilmselt olen ära surnud, oi kui vastutustundetu minust.
Siiski läks asi teemaks, muidu ma ehk ei vaevuks sellest hetkel kirjutamagi. Mis nüüd aga kirsina tordil mõjus, oli el facto, et taaskord valiti mind kahte kostüümi kandma. Miks mina? Ma ei tea. Kokku oli meid neli, neid natuke erilisemaid. Kaks vene kutti, sest stilist oli täpselt sama rahvuse esindaja, mina ja lõpuks ka üks Paul Prantsusmaalt, ta vist selle stilisti armuke, kuna nad olid kogu aeg koos, makes sense.
Show ise oli ulmeliselt lahe, alguses marssisid lavale koorilauljad, siis ringlesime meie nende ümber. Lõppvaatuse trikk Kenzo showde puhul on alati see, et modellid jäävad keskele seisma ning rahvas saab uudistada. Aega ei lugenud, aga eks seal seismine on üks neist hetkedest, mil aeg seiskub. Igas vanuses, igast rassist tegelased tiirutavad, pildistavad ja ise siis seisan, higistan, ootan et rivi liiguks. Minu teada keegi ära ei minestanud ja lõpuks lubati meid lavalt maha.
Mult on palju küsitud, „Taavi, kas sa saad riided ka omale?“, üldiselt on vastus olnud eitav, sest asjalood on lihtsalt sellised. Kuniks hetkeni, mil ma T-särgi sain, noh see pole küll mingi kallis letikaup, aga sellegipoolest something is better than nothing.
Ja nii mul see eelviimane päev kulgeski, jäi vaid raamat agentuuri viia ja ciao bakaa öelda. Agentuuris oli lõuna tulemas, kõik siblisid toidupakkide ümber ja ruumis oli sumisev õhkkond. Eks selle tulemusel kuulis vaid üks booker mu hüvastijättu, aga eks ta sai aru, et ma polnud kuigi rõõmust pakatav tol hetkel. Eks ma siis väljendasin väheke oma rahulolematust (jälle see negatiivsuse nägemine) ja lõpuks ta siis ütles selle tavalise „see you“ ka jutu lõppu. Minu aju genereeris ausa vastuse, „I don't think so“, pole kindel, kas ta oli minu lahkumisest teadlik, kuid üsna leili ta läks. Eks kõik olid väsinud ja magamata ning kurnatud, seega ma ei tahtnud draamat üles kiskuda, täpset sõnelust ei mäleta, kuid kalk mõrd tegi konkreetsema hüvastijätu ja nii ma siis läksin. Intsident levis kahjuks üsna ruttu kulutulena maja seinte vahelt välja, sest varsti päris Lev minult, et mis jamaga ma nüüd hakkama olin saanud…
