LIISI BLOGI | Maale elama! 14. osa: Kes see ütles, et maal ei ole vaja tegelikult mitte midagi teha?!

Maal lendab aeg kiiremini kui linnas, nii palju olen ma hakanud asjal juba vahet tegema. Keegi tark ütles, et Beyoncé’l on sama arv tunde päevas nagu kõigil teistel, kuid minul jääb neist ikka kõvasti puudu.

Enne, kui kommentaarium jälle kihama hakkab, ütlen ise ära, et tegelikult pole ma veel lihtsalt aega õigesti planeerima õppinud. Olen veel noor, ei peagi kõike oskama, mida vanad kalad, kuid olen kindel, et varsti olen nii vilunud, et töö lausa lendab käes ja aega jääb ülegi. Aga nagu teadjamad teavad öelda, siis maal ei lõppe töö iial otsa ja mulle kusjuures tundub samamoodi. Kui toast õue astun, ei oskagi kohe kusagilt alustada. Vastu vahib garaaž, kus on kõike peale selle, mis tegelikult garaažis käima peaks. Garaaži kõrval on laut, mis tuleks uute kanade tarbeks korda teha, kuid kus elab keegi nirk või tuhkur või kärplane, keda koer pidevalt ära tappa tahab. Sealt pilguga edasi liikudes näen suurt liivahunnikut, mis kanalisatsioonitöödest üle on jäänud ja mis tuleks mööda õue laiali vedada, kuna kraav ja septiku auk on piisavalt vajunud, et neid tasandama hakata. Järgmine on saun, kus kuni eilseni astumisruumi polnud. Ma siis alustasingi sauna koristamisega. Kas see nüüd koristamine oli, seda ma päris täpselt öelda ei või, kuna ma üritasin lihtsalt suure hunniku kola viisakalt ritta laduda. Mis ritta ei sobinud, viisin garaaži! Ehk siis homme hakkan garaaži koristama ja viin asjad, mis garaaži ei sobi, hoopis sauna tagasi? Nagu mamma alati ütleb, siis ei tasu asju ära visata, sest ÄKKI läheb kunagi vaja!

Saun ei olnud ainuke koht, mis mu tugeva maanaise kätt tunda tahtis. Sauna kõrval on veel üks garaaž, kus on meie nõud ja muud äkki-läheb-vaja asjad. Veel leiab sealt korraliku elutoamööbli, mis tulekski nädalavahetusel alumisele korrusele püsti panna. Garaaži lõpus seisab üks projekt, mida tahaks alustada siis, kui ilm on veidi stabiilsem kui praegu. Tegemist on ühe vana köögikapiga, mida on suur patt jätta lihtsalt niisama mädanema. Tuleb popkorni teha, paar Youtube’i videot või restaureerimisõpikut läbi lapata ja tegema hakata. Mõnes mõttes oleks selliseid asju kindlasti targem lasta targematel teha, kuid mul on ikkagi omal ka kaks kätt otsas ja kui õudne see tulemus ikka olla saab, arvestades, et ma olen vana pedant.

Aga edasi! Veel on puukuur, kuhu ehituse ajal veeti sellist nodi, mis enam garaaži ega sauna ära ei mahtunud. Kuna hetkel on käsil ka puude lõhkumine, tuleb puukuur arvatavasti järgmisena korda teha. Seoses puude lõhkumisega pean tunnistama, et sel nädalavahetusel olin nagu laiskloom Sid. Selle asemel, et õues toimetada, lamasin voodis nagu meritäht ja vaatasin hoopis, kuidas naabripoisid puid saagisid. Kuna meil on telekas veel paigaldamata ja aknast avaneb korralik full HD vaade, siis otsustasin sellisel viisil puude tegemisest „osa võtta“. Eks mul ole ikka häbi ka. Ise loetlen siin töid, mis tegemata, aga selle asemel, et teha, laman liikumatult voodis, oodates esmaspäeva, kuna siis on reaalselt põhjust kark alla ajada. Mõned korrad aastas on mul vaja selliseid nädalavahetusi, kus ma elangi kaks päeva voodis, sest ma teen sellise vedelemisega kõik magamata tunnid tasa. See on minu jaoks nagu akude laadimine.  Pärast seda on jälle energiat, et maatöödele sajaga peale lennata.

Loetelu pole lõppenud. Leidsin veel ühe planguhunniku, millesse on laudu koguma hakatud arvatavasti juba enne minu aja arvamist. Kardan, et seda liigutades võivad sealt alt välja roomata karud, maod, tarantlid ja mutantsiilid. Samas ma siiski riskiks, kuna polegi ammu loomaaias käinud. Planguhunniku vastas on vana suitsuahi ja grillinurk, mis ootab ainult vähe tugevamat tuuleiili, et minema lennata. Võtaks selle ka enne juppideks, kui see lendu minnes kellegi tervist ohustama hakkab.

Viimase asjana peaks keldri üle vaatama. Maantee pealt vaadates näeb see välja nagu hiiglaslik muhk metsa sees. Tegelikult, kui mu kahe kõrval vahel ujuv hallollus mind nüüd ei peta, kasutati praegust keldrit kunagi sõja ajal ka pommivarjendina. Ja kui ma eksin, siis olekski õige aeg see korda teha, kuna ma kasutaks seda siis ise pommivarjendina, kui taevast midagi alla peaks sadama hakkama. Kuna kelder on majast eemal, käib iga jumala kord enne kokkama hakkamist pool päeva vaidlus, kes kartuleid tooma läheb. Keegi ei viitsi. Viimati käisin seal mammaga. Talle vajus keldri uks peaaegu peale. Ikka napilt läks, et see eest ära ei kukkunud. Ja kuna mamma ega mina pole ju kunagi milleski süüdi, said nii mõnedki lähisugulased verbaalselt läbi pekstud. Ikka selle eest, et uks on ligadi-logadi ja pole keegi võinud võtta selle korda tegemist siis oma südameasjaks. Häbi!

Tegemata tööde list hakkab lõppema. Kuigi lisaks siia lõppu veel aiatööd, millega tegeleb vanaema, sest tal tuleb see kõige paremini ja ilusamini välja. Puude mahavõtmise, saagimise, lõhkumise, tassimise, riita ladumise. Varsti saabuvad väiksed nunnud männiistikud, mida kogu perega armsasti istutama hakkame. Rääkimata sissesõiduteest, mis tuleks ühest kohast kõrgemaks ehitada ja kogu ulatuses killustikuga katta. Jooksvalt võiks siia lisada ju lõputult tegemisi, sest teada on, et nii kui ühe tööga saad ühele poole, tuleb kaks uut asemele. Tahan ainult ühe korra veel küsida, kes see inimene oligi, kes ütles, et maal ei ole vaja tegelikult mitte kui midagi teha. Ja kui on vaja teha, siis järelikult pole eelnevalt korralikult tehtud? Kui inimesed aasta ringi talus elavad ja elutsevad, siis loomulikult tekib asju, mida ühest kohast teise liigutada või ära visata. Puud vananevad ja neid tuleb maha võtta, uued asemele istutada. Tee kulub ja vajub, kuna ma sõidan autoga, mitte hobuse või salvokelguga. Loomulikult ei hakka ma kõiki neid töid üksi tegema, tublisid abilisi on alati palju olnud ja kindlasti ei pruugi me kõiki neid tegemisi selle aasta numbri sees tehtud saada, kuid poleks plaani, poleks progressi!

Mainin veel ära, enne kui keegi jõuab närvi minna, et mulle meeldib, et palju on teha. Pole rutiini ja raamidesse surumise tunnet, sest valik, mida tänase päevaga peale hakata, on nii suur, et mõni linnakorterisse naelutatud rohenäpu algetega isend on hetkel kindlasti juba kadedusest sama roheline, kui lehehunniku alt virguma hakkav ülase vars koos lehtedega. Aga kui sul aeda pole, tegele potipõllundusega, asi seegi!