TELEPAATIA: Juhus või saatus?

Kas inimesed saavad omavahel suhelda üksnes silmast silma – sõnade, kehakeele ja miimika abil? Või oleme suutelised ka vahemaa tagant teiste mõtteid ja tundeid tajuma?

Mu elus on olnud mitmeid juhtumeid, mis lähevad telepaatilisse valdkonda. Need ei ole elu ja surma küsimused, vaid argised pisiasjad, aga kahtlemata sellised, mis lisavad elule vürtsi ja salapära. Usun, et nii-öelda telepaatiline side on võimalik nendega, kellega oled väga lähedane või keda sul on teatud ajal oma ellu tingimata vaja.

Üks veidramaid juhtumeid ulatub paarikümne aasta taha, kui olin peikaga tülli läinud, kõndisin sihitult Tallinna tänavail ja mõtlesin ainult sellest, et mul on tarvis näha oma parimat sõbrannat. Järsku vaatasingi, et ta kõnnib otse minu ees. Hõikasin teda ja olime mõlemad hämmeldunud, et sellises imelikus kohas kokku saime, sest see ei olnud kummagi igapäevane trajektoor. Sõbranna elas tegelikult 100 kilomeetri kaugusel ja oli tulnud pealinna selleks, et varastatud pass politseist tagasi saada.

Ma ei arva, et suutsin telepaatia abil sõbranna teisest linnast kohale võluda, aga mäletan väga selgelt intensiivset mõtet, et mul on vaja temaga rääkida. Ma lihtsalt kõndisin seal, kuhu mul otseselt asja polnud, ja tajusin väga veidrat tunnet, kui nägingi teda enda ees astumas. Nüüd, kui palusin ka temal seda seika meenutada, kraamis ta välja oma päeviku: “Tallinnas juhtus midagi imelikku. Mõtlesin kogu aeg, et võiks Merkat näha. Vahtisin trolle, vastutulijaid jne. Järsku keegi hüüab ja see pole keegi muu kui Merka. Täitsa lõpp. Mul oli õudselt hea meel. Tal vist ka.”

Küllap on paljud kogenud ka hetki, kui mõtled, et peaks kellelegi helistama, juba toru haaranud – ja just sel momendil heliseb telefon ning teisel pool ongi inimene, kellega rääkida tahtsid. Skeptikud ütlevad, et see on lihtsalt juhus! Sest kui palju oled sa kellegi peale mõelnud ja ta EI OLE sulle helistanud või vastupidi? Olgu kuidas on, minu meelest kaasneb selliste momentidega alati eriline tunne, mis ütleb, et midagi on teisiti.

Tekib tugev tunne

Personalijuht ja vaimsete teemade huviline Helena (37) juhustesse ei usu. “Arvan, et igal asjal on põhjus ja tagajärg ning on seos inimeste vahel,” ütleb ta.

Helena on telepaatilist sidet kogenud mitme lähedasega, aga kõige tugevam kontakt on tal elukaaslasega. “Meil on tihti nii, et mina hakkan numbrit valima, aga tema juba helistab, või helistan talle, ja tema ütleb, et just haaras telefoni. Või võtan mobiili, millel on “hääl maas”, kätte just sel hetkel, kui tuleb tema kõne. Muidugi, elukaaslase puhul võibki olla nii, et mida rohkem oled seotud, seda tõenäolisemalt võidakse samadest teemadest rääkida ja sarnaselt mõelda,” leiab Helena.

Kuid mitte ainult elukaaslasega pole tal eriline kontakt. Sama on ka hea sõbrannaga, kellega nad iga päev kokku ei puutu. “Kui mul tekib hommikul sõbranna suhtes intensiivne tunne, siis päeva peale ta helistab mulle,” kinnitab Helena. “Oleme rääkinud, et tunneme ära, millal on meil teineteist vaja. Sellist tunnetust saab usaldada, sest kui sul on inimesega tugev side, ei pea iga päev uurima, kuidas tal läheb. Samasugune kontakt on mul ka ema ja pojaga.”

Muidugi käib meil päeva jooksul peast läbi sadu erinevaid mõtteid ja kui hakata igas neist erilist tähendust otsima, võib segadusse sattuda. Helenagi ütleb, et vahel tahab ta niisama sõbrannaga lobiseda ega otsi sellest mingit tähendust, aga kui ta tajub, et kellelgi on mingi mure, siis see ei ole lihtsalt mõte peas, vaid päikesepõimikusse tekib justkui raskustunne ja miski hakkab nagu hinge kinni pigistama. Siis ta teab, et selle inimesega on tarvis ühendust võtta.

Helenale meenub üks omapärane juhtum lapsepõlvest. “Olin väike, eelkooliealine, kui jäime õega kahekesi koju. Ema läks kinno ja palus meil magama minna. Meil aga hakkas toas jahe ja otsustasime ahju kütta. Siiber oli juba kinni lükatud, kuid ahi oli veel kuum. Kuna puid ei olnud, panime karbitäie ema kummist lokirulle ahju ning läksime magama. Ärkasime selle peale, et meid viidi toast välja. Kõrvalmajas elav onunaine oli meile tulnud ja leidnud kohale jõudes eest suitsu täis toa ja kaks magavat last. Onunaise sõnul tekkis tal tugev sisemine tunne, et ta peab tulema meid vaatama, kuigi oli juba hilisõhtu,” lausub Helena.

Edasi loe aprillikuu Annest & Stiilist!