TAAVI BLOGI | Pariisi rämps
Kuhu me siis omadega jõudsime: kolmas nädal sel hooajal ja kokku kolmas hooaeg olid peaaegu otsas, agentuuris pinged üles krutitud, ja nagu ikka – kõigest kõrini. Aeg oli end premeerida KFC külastusega, sest olin 3 nädalat ainult tervislikku toitu söönud.
Teel hotelli jäigi üks selline jalgu. Lisaks oli mingi tüüp päev-kaks varem mulle tänaval pihku andnud mingi kupongi, ei saaks väita, et reklaam ei töötaks. Restorani sisenedes kargas turva mu juurde ja karjus mu pihta prantsuse keeles. Annan karjumise andeks, mul olid nööbid kõrvas, ja keelekasutuse, sest olin ju Prantsusmaal. Aga kui ta end rahulikumalt inglise keeles kordas, siis juhatas ta mind mingi tellimismasinani, sest tahtsin kaardiga maksta. Okei, kupong kupongiks, ei sure ära, kui see kasutamata jääb. Selles masinas „menüüd“ lapates ei tundunud ükski asi olevat oma hinda väärt, aktsepteerin, et seal on kõik tooted ja teenused kallimad, aga äkitselt polnud mul isu rämpsu järele enam nii suur.
Otsutavaks sai vaatepilt mu ümber, täiesti tülgastav. Ilmselgelt käivad seal kirjud noortegängid, moslemi pered, kel tundub, et lapsi lasteaia jagu, ja mõni lumehelbeke eksib ka nende vahele ära. Nende räpaste kätega, millega metroos torudest kinni hoitakse, aetakse omale kana ja friikaid näost sisse. Rõve, see ei ole mina, see ei ole mulle, aitäh, head aega.
Õhtuhakul otsustasin hoopiski VNP nimelises „restoranis“ käia, seal oli teada värk, bang-for-buck rämps. Too koht väärib Very Nice Pizza asemel nime Grease House, sest toitu oodates saab alati riietele rasvalõhna külge. Ideelane nauding nädala lõppu, nüüd jäi vaid koju lennata.
Enne Eestist äralendu sai mainitud, et mu eemal oldavad nädalad kattuvad täpselt sessiga, ehk eksameid saan teha vaid järelnädalal. Ei hakka sügavalt siia teemasse laskuma, aga ei tahaks ka kellelegi halb eeskuju olla. Tulemusena kukkusin ainult ühe kursuse läbi, sedagi täiesti arusaadaval põhjusel. Kuna tol kursusel oli vaid kolm loengut semestri jooksul: esimene toimus ära juba enne kui aine deklareerisin, teise magasin maha ja kolmandasse enam ei viitsinud minema hakata, fair enough.
Igatahes, Eestis olin taaskord täielikus teadmatuses, et mis siis Pariisi agentuuriga saab. Ei osanud Lev mulle adekvaatset vastust anda, aga ega tikkunud neid ise ka torkima, tuleb mis tuleb. Kuniks tuli siis kirjake, et minuga soovitakse vestelda, õnneks näitas initsatiivi üles küll üks teine booker, mitte see, kellega raksu läksin. Kuigi jamh, vahet ju pole, kellega seal tüli tekib, nemad on ühtne meeskond ja ma vaatan, kuidas ise saan.
Telefonikõne Pariisi kestis umbes pool tundi, mina sain sõna ehk viie minuti jagu, sest alati, kui midagi ütlema hakkasin, katkestati mu jutt. Küllap hakkab siin see kultuuride erinevus jälle mängu tulema. Vähemasti ühega neist sain asja selgeks, pidin siis lisaks veel kõigile ühtselt kirjutama oma loo ja nägemuse juhtunust. Loodeti vist vabandava sisuga kirja, kuid sorry, taganeda ja vabandada pole mul kellegi ees.
