TAAVI BLOGI | "This is very bad, bad-bad-bad! Bad Taavi!!"
Pikk telefonikõne, mis ühendas Pariisi ja Tallinna, sisaldas muuhulgas klassikalist mesijuttu potentsiaali kohta. Aga seda olin juba piisavalt kuulnud, et teha neile selgeks kooli tähtsust ning rääkisin sellest, mida praktika on tõestanud. Ning ega see kõne polnud ka niisama lepitamise mõtteks tehtud, kellelgi pole vaja sõber olla, asi on ikka äriline.
Konkreetsem teema oli seoses ühe editorialiga, mis pidi aset leidma Londonis. Aga ma olen ju Tallinnas ja ega see väga mõttekas tundugi, niisama lennutada kedagi edasi-tagasi, vaid päevaks. See oli siis järjekordne ettekääne minu peedistamiseks, et ma peaks ikka asja tõsisemalt võtma, sest mul jääb nii palju tegemata. Selge see, et tõenäosus kasvaks kui mõnes suurlinnas vegeteeriks, kuid kas ma olen ealeski tahtnud teha seda täiskohaga?
Aseme leidmine pidi toimuma ülejärgmisel päeval, võib-olla. Nagu kombekohane on, langetatakse otsused väga viimasel sekundil, täpselt nagu selgi korral. Õhtul jäi jutt umbes-täpselt nii, et kui lend oli natuke peale lõunat, siis kuni 10.30 helistades saan aegsasti asjad kokku ja minekut. Miks nii kaua? Tallinna lennujaam ju, teadagi kiire värk. Puhveraega vajasin hoopiski selletõttu, et muidu ei oleks ma ju tervet päeva kodus konutanud, läksin ikka trenni, tööle, tavaline päev.
Kell sai kümme, siis juba pool üksteist, lõpuks üksteistki, aga kõne ei tulnud. Rahustasin siis kontorilised maha, sest minemas ma ilmselgelt ei olnud. Kuna halvad asjad juhtuvad üldiselt korraga, siis autopesu ja öökülma tõttu oli ühe uksega mingi jama tulnud. Õnneks see mure lahendas end ise, päeva peale temperatuur tõusis ja polnudki vaja töökotta minna. Aga ega ma muidu poleks kõike seda seosetut juttu kirjutanud kui...
…poleks helisenud telefon, success, Success helistab. Eks kõne alustuseks uuriti viisakusest, et kas ma ikka jõuan nüüd lennule. Ma palju muud ei osanud öelda kui: "Oh, I might". Ja keda nüüd süüdistama asutakse, kui mitte mind? "Taavi, what the hell, you agreed that if we call you before 10:30 you can make it! This is very bad, bad-bad-bad, bad Taavi!!!". Sihuke tavaline sõim, aga mu punch-line tõmbab tavaliselt jutule joone alla: "Yes, but it is past 11 here.". Võit on minu! "Oh, is it? Oh my. Oh, sorry. But really? Is it a different time zone in Estonia? I never knew.". Ei saa pahaks panna, aga sa ilmselt ei tea, sest pole kunagi kaardil ida suunas vaadanud.
Eks ma siis tegin klassikalist liiklushuligaansust ja hakkasin kodupoole kihutama mõttega, et äkki isegi jõuan lennule. Tallinna lennujaam on võrreldes kõigi teistega ikka kuradi vinge. Kuid küllap tundsid agentuurikad end piisavalt halvasti, et sebisid mulle 2 tundi hilisema lennu, fair enough, sain isegi Tallinnas lõuna ära peetud. Õhtul leidsin söögipoolist ühes moslemite hoodis, kus iga restorani, isegi Subway uksel on silt "hala"'. Ma ööbisin Ida-Londoni mošee kõrvalhoones asuvas säästuhotellis, kuhu saabudes hoiatas mind autojuht, et valge inimesena ei tasu seal majade vahel öösiti eriti ringi tuiata.
Järgmine päev toimus siis väike klõpsutamine. Maja oli klassikaline Londoni maja, kõik me oleme ju Sherlock Holmesi vaadanud, seega teame, milline see klassikaline maja on ka. Ajanappuse tõttu mu päev pikk ei olnud, aga kutte oli veel, seega enamuse ajast oli klassikaline ootamine. Kell üheksa või kümme oli algus ja takso lennujaama oli kella kolmest pealelõunal ees juba, otseloomulikult ei olnud ka selle peale saamine laitmatu. Viimase pildi ajal aelesin ühel neljanda korruse voodil, aga garderoob oli keldris, kus oli ka minu telefon. Telefon, mis helises ja mulle üle toodi, sest kell oli 15.15. "Taavi, what the hell, where are you, what are you doing, why aren't you on your ride to the airport?" ... Mõistan teie pahameelt, aga taaskord on hilinemine läinud asja ette. Kiired tänuavaldused ja hüvastijätnud ning juba jälle olin auto tagaistmel, nautimas suurlinna ummikut.
