Kersti Heinloo: "Alastus on laval mõnikord vältimatu ning sellest kõrvale põigelda oleks mage."

“Mul on alati olnud raske end identifitseerida emana – vahel tundub, et elan koos poegadega lastelaagris ja lihtsalt pean rohkem vastutama!” naerab Draamateatri näitlejanna Kersti Heinloo (39).

“Alastus on laval mõnikord vältimatu ning sellest kõrvale põigelda oleks mage. Mul on hoopis selline kiiks, et ei armasta pükse kanda. Kord, kui erandlikult teksad jalga panin, noorem poeg lausa võpatas: sa oled nagu mees! Eks see sõltu muidugi kehatüübist, et mulle meeldib kanda kleite ja seelikuid.

Vanemaks saades mõtled, mille kõigega su keha on toime tulnud! Esimese lapseootusega võtsin juurde ainult 9 kilo ja tekkisid rinnad. Sain osta rinnahoidjaid, muidu need ahistavad mind, võib-olla eelmises elus kuulusin rinnahoidjate põletajate põlvkonda... Teist last oodates kogunes kilosid rohkem ja taandusid need aeglasemalt.

Ma ei soovi välja näha anorektiline, aga tahaksin ikka olla see habras paruness, kes meeldis Mati Undile, mitte tönts maatüdruk. Ideaalis näeksin end ehk pisut teistsugusena, kuid mul on oma plussid, näiteks sale piht. Hiljuti käisin toitumisnõustaja juures. Kuu aega olen pidanud režiimi ja söönud iga nelja tunni tagant. Kuna see sõltuvalt tööst on keeruline, panen äratuskella helisema. Esimest korda söön pool tundi pärast ärkamist: see annab kehale signaali, et päev on alanud. Muidu kippusin hommikust sööma alles lõuna paiku. Viimane eine on õhtul pool seitse. Tahan, et publikul oleks mind hea vaadata, kuid lõpuks on mul vaja meeldida endale ja oma elukaaslasele, mitte anonüümsetele inimestele."

Edasi loe Anne & Stiili mainumbrist.