Näiteks veidi aega tagasi tahtis ta teile kirjutada tehte: 3+0?9. Ta tirib pesurestilt mu kleite alla, roomab öösel teki alla ja hammustab mind tagumikust, ronib hommikul mööda mu säärt laua peale, et muna süüa ja jookseb iga jumala kord peadpidi WC-ukse vahele, kui ma sinna lähen või sealt tulen. Ta on takjas. Ja ta on ikkagi nii armas! Mõnikord on kohe kahju, et ta mu armastust nii kõvasti tunda saab. Vahel ma pigistaks ta pooleks ja musitaks nii kõvasti, et mul kukuks hambad suust välja! Kassiinimesed teavad, millest räägin.

Ütlen kohe ära, et möödunud nädalal ei teinud ma mitte midagi kasulikku. Mind ennast ka huvitab, millal ma ükskord millegi sellisega tegelema hakkan, mis ei ole söömine, magamine ega päevitamine. Igal esmaspäeval on uus hoog sees, et voh, küll ma see nädal alles teen! Aga esmaspäeva õhtuks on mott kuidagi maas ja tikub pähe mõte, et noh, prooviks siis uuel esmaspäeval jälle. Nädala algus sobib ju hästi mõne hea asjaga alustamiseks ja kui ma nädala esimesel päeval feilin, siis teisipäev ja kõik ülejäänud päevad  ei sobi enam. Paha arvestada.

Reedeõhtune väljasõit viis mind Tartusse ja sellisesse ägedasse söögikohta nagu Meat Market. Ma ei kirjutaks sellest, kui selle kohaga seoses ei oleks ma tol õhtul tundnud hämmingut. Söök-jook olid üle prahi, kuid üks laudkond kinnitas eredalt ja üle pika aja, et mõnele on lusikaga antud ja kulbiga võetud. Ja ma ei räägi siinkohal supist! On grupp inimesi, kes on hästi kõrgelt kure noka vahelt peaga vastu maad kukkunud ja ei toibu sellest kunagi. Mu meelest kasvavad kapsalehe alt leitud lastest toredamad inimesed. Kõik oli tšill, kuni järsku üks milf hakkas suure häälega teenindajale pasundama, et tema on oma parti juba 2,5 tundi oodanud. Mis mõttes ta peab nii kaua ootama? Ma ise juurdlesin, et peab ikka uhhuu olema, et teenindajalt mitte update'i küsida või uurida, kas part hakkab juba valmima või mis värk on, arvestades, et teenindaja liigub paari tunni jooksul nendest inimestest umbes sada korda mööda. Teenindajal oli nutt kurgus ja üritades olukorda selgitada, tuues välja fakti, et rahvast on ropult ja tema tegelikult ei ole köögi toimkonnas, aga milf kriiskas ikka edasi. Demonstratiivselt aeti jalad tagumiku alt välja ja hakati minekut tegema.

Kogu seltskond läks veel igaks juhuks leti äärde mölisema ning samal ajal, kui seal kerge simman hoogu kogus, kebis milf laua äärde tagasi ja valas kõik pooleliolevad veiniklaasid laual olevatesse taldrikutesse tühjaks. Mul on kuri kahtlus, et tegemist ei olnud kohalikega, sest ma kahtlen sügavalt, et Tartus nii lühikese süütenööriga inimesi elab. Kole oli vaadata naisterahvast, kes mõnitab mõnuga teist täiskasvanud inimest ühel ilusal soojal reedeõhtul. Mis sul viga on? Naabrimees ostis uhkema auto, aga sina ei saa seda endale lubada, sest su mees on sitaratas ja ostis endale hoopis kaatri, et sõpradega nädalavahetuseti merel käia, kuna tal on sinust täiega kõrini ja tal on keskeakriis? Shit happens. Ainus, kellel margi täis tegid, olid sina ise. Selline asi oli viimati moes mitte kunagi. Kus su viisakus on? Vaata, äkki on kadunud!

Miks ma sellest räägin, on endiselt ja ikka seotud lähedalt või kaugelt maale kolimisega. Ma olen ka kunagi närvihaige olnud. Vahel mitte harva, vaid väga tihti, kui elasime Soomes või Tallinnas, tõmbasin nii labaste asjade pärast sae käima. Elukaaslane kirjutas nalja pärast isegi kalendrisse üles, millal saag käima tõmmati, millal seisma jäi ja millal uuesti käima läks. Ma olin korralik haguraiuja, kui saest rääkida. Või küsis ta minult tihti, kas mul on kesknärvisüsteemi põletik, et ma normaalse inimese moodi rääkida ei oska? Suur roll minu närvidest rääkides on keskkonnal.

Inimesed mu ümber peavad olema ilusad ja head, et ma ise ka parem oleksin. Ja see ei tähenda, et need inimesed ise mu juurde tulevad, vaid mul endal tuleb ikka nende keskele üks kohake leida. Mind saavad närvi ajada sääsed, kes on sama suured kui elevandid ja lendavad siin õhtuti ringi ja hammustavad mu jäsemetest tükke välja, kui ma tahan õues olla. Või koer, kes minu naeru või valju jutu peale hakkab nii kõvasti haukuma, et mul hakkavad maga maminnes kõrvad vilisema nagu oleks kaks nädalavahetust Rapla Madhouse'i kahe suure kõlari vahel maganud. Aga need on väiksed asjad. Jäsemetest ja ka istmikust sääskelevantide poolt tekitatud augud täituvad kiiresti, kuna ma söön nii palju ja kõrvakuulmine läheb vananedes nagunii halvemaks, nii et mis vahet seal on?

Söömisest rääkides, siis üks abimees on mul nüüd küll juures. Jooksmisest enam kasu pole, aga ega seepärast ei kao ju isu enne rannahooaega kõhnaks saada. Ühel päeval ühe tuttavaga rääkides veeres jutt selleni, et tema naine tegeleb korsettidega waist trainer, mis peaksid taljet vormima. Kuna olen keskelt nagu tammepakk, tahtsin seda kohe proovida. Katsejänes nagu ma olen. Tuttav koos naisega sõitis veel samal õhtul Paidesse ja tõi mulle korseti ära. Ma olin väga õhinas ja olen siiani! Alates tänasest kannan seda iga päev terve päeva, kuna eelmisel nädalal sai sissejuhatus tehtud, kuid nädalavahetusel läks veidi lappama, sest ma päevitasin kaks päeva ja ei tahtnud keskelt valgeks jääda. Plaan on kaks nädalat iga päev waist trainerit kanda ja teha kokkuvõte. Tänu sellele söön ma kindlalt vähem, kuna see on nii tugevasti ümber keha ja ei lase vatsal veerema hakata. Saabusin just grillipeolt ja olen väga rahul, et hommikul waist traineriga uksest välja astusin. Sõin ootamatult vähe, isegi sefiiritorditüki jätsin söömata! Sest lihtsalt ei mahtunud. See on ime. Mina ja jätan sefiiritordi söömata, sest ei mahu. Vau! Korsett juba töötab! Soovitan proovida ja soovitan info saamiseks pöörduda Facebooki ning otsida üles selline asi nagu naiselik.ee. Sealt edasi juba lihtne. Ja muidugi võite minult ka uurida.

Seniks aga tuletage endale aeg ajalt meelde, et elu on kirju nagu rähni kuub! Ei ole mõtet seda ainult must-valgena elada.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid